PUUST JA PUNASEKS: miks armunu ei hooli söögist ega unest? (10)

Miks me armusime just sellesse inimesesse, kellesse parajasti armusime? Küllap aju teab neid märke, mida lugedes jõudis ta otsusele: see tüüp seal on vaat nende ja nende tunnuste alusel ideaalne partner, keskendume nüüd talle. Mis need märgid aga täpselt on ja kuidas aju nii tähtsa otsuse langetamiseni jõuab, teadlased veel seletada ei oska.

Väga palju abi ei tundu olevat ka loomade käitumisökoloogiast tuttavast tõdemusest, et keskmiselt toimetab isend olukorras, kuhu ta juhuslikult on sattunud, kõige otstarbekamalt.

„Armumise juures tunduvad olevat paljud asjad irratsionaalsed,“ mõtiskleb professor Harro. Täpsustades kiiresti: „Aju jaoks võivad need olla muidugi täiesti ratsionaalsed valikud, aga kuna me ei tea, miks eelistus on nii- või teistsugune, võetaksegi kasutusele selline sõna nagu „irratsionaalne“.“

Romaan saab alguse reptiiliajus

On see nüüd üdini mõistuspärane või siis mitte nii väga, aga ühel hetkel käivitab silmadest-kõrvadest-sõõrmetest-sõrmeotstest tulev signaal ajus iseäraliku reaktsiooni, mille tulemust ei saa ignoreerida. Te teate küll seda tunnet, mida tuhanded poeedid on aegade algusest püüdnud sõnadesse panna, aga ilmselgelt maadlevad selle raske ülesandega edasi, kuni inimkond kestab.

Siiri Sisaski armumise kirjeldusena tunduv laul algab ohkega „Sellel õhtul, kui sa ilmusid mu ellu…“ ja kulmineerub tõdemusega: „Ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd.“ Päris täpne ülevaade armunud inimese organismis toimuvast.

Armumine on tähelepanu fookustamine ühele konkreetsele, parasjagu üliolulisele teemale. Ja selge see, et kui vähemtähtsate probleemide lahendamist saab edasi lükata, siis need ka edasi lükatakse.

Hea vihje, et armumine on ürgne ning organismile ülitähtis seisund, saame teadmisest: armunud inimesel aktiveeruvad ei kuskil mujal kui nimelt keskajus paiknevad dopamiinineuronid ehk dopamiini tootvad närvirakud. Tegemist on evolutsiooniliselt väga vana ajupiirkonnaga, mis talitleb inimesel samalaadselt nagu näiteks rästikul.

„Ma olen vahel metafoorselt öelnud, et isegi rüütliromaan saab alguse reptiiliajust,“ tähendab professor Harro.

Armuasjade ajamine ehk partneri leidmine on aga vaid üks valdkond, mille eest dopamiinisüsteem hoolitseb. Sama võrgustik vastutab ka muude elutähtsate vajaduste, nagu söök, jook ja turvaline ulualune, rahuldamise eest.

Tõepoolest isu kaob ja und pole

Dopamiinineuronite toodetud dopamiin on virgatsaine, mis edastab aju teistele närvirakkudele üsna üldsõnalise teate: „Meil on siin tähtis teema, tegeleme sellega!“ Tegevusala kaardistamine ja adekvaatse reaktsiooni väljatöötamine jääb teiste (närvi)rakkude mureks.

„Dopamiinineuronitel pole suurt vahet, kas ma olen parajasti armunud võimalikku seksuaalpartnerisse või ma olen näljane ja mind erutab erakordselt isuäratav kiluvõileib. Dopamiinineuronid aktiveeruvad mõlemal juhul,“ õpetab professor Harro.

Ehk siis – dopamiini tootvad neuronid keskajus ütlevad: „Ma tahan seda saada!“ Järgneb asjakohane reaktsioon. Kui organismi ülesanne number üks on hetkel kiiresti kõht täis süüa, sest muidu on näljasurm suu ligi, haarab käsi iseenesest kiluvõileiva järele. Juhtub olema peamiseks mureks potentsiaalse partneri tähelepanu võitmine, asutakse täie auruga lahendama seda küsimust.

Sealjuures mobiliseerib organism suure ja olulise eesmärgi poole püüeldes oma varud ja armunud inimene võib mõnda aega tõepoolest süüa ja magada vaid niipalju, et püsti püsiks.

„Aktiveeritud dopamiiniaparaat on närvisüsteemile üks suur erguti, muu hulgas kontrollib see ka söögiisu,“ tõdeb professor Harro.

Nii et õigust laulab Siiri Sisask. Mitte et see niigi igaühel omast kogemusest teada poleks.

Armukeemia ei tööta igavesti

Kuna dopamiin täidab vaid käskjala ülesandeid, on armumise äratundmiseks ja selle teadmisega edasi töötamiseks vaja tervet armeed muid biomolekule, rakke ja elundeid ning kogu organismil läheb uue olukorraga kohanemiseks pisut aega.

Liblikad panevad kõhus lendlema näiteks uitnärvid. Need kuuluvad otse peaajust lähtuvate ja kehas laiali hargnevate närvide hulka, mida on 12 paari. Ja nimelt kümnes paar on uitnärvid, mille töö tulemusel hakkab naba ümber kõdi. Seespool.

Kogu möll ei tähenda aga veel kaugeltki, et potentsiaalse partneri tähelepanu õnnestub endale tõmmata. Ammugi mitte seda, et temagi keha mõistab: „See ärevus pole nüüd küll kiluvõileiva nägemisest!“

Kuna võimaliku kaaslase tähelepanu püüdmine on organismile ressursikulukas ettevõtmine, ei või see kesta lõputult. Mistõttu saab armumise faas, kus „ei maga ja ei söö“ ühel hetkel läbi. Edasine sõltub sellest, kas keemia on vastastikune.

„Dopamiinineuroneid hoiab aktiivsena uudsus, mis ajapikku kaob. Et armumisest jääks järele midagi püsivat, peavad teised neuronid töö – näiteks tekkinud suhte säilitamise – üle võtma,“ teab professor Harro. „Siiski on võimalik ka see, et dopamiinineuronite töökorraldus muutub püsivalt, sarrustub, ja nemadki jäävad suhet hoidma. Mõnikord avaldub see ka ebatervisliku klammerdumisena.“