"Ega vanematel ole midagi teha, kui lapsel selline kiiks küljes on. Hoolitsesin nende eest õue all, püüdsin kärbseid söögiks. Kui konnakullesed kuivale jäid, viisin nad tagasi sinna, kust nad tõin. Teadmisi sain raamatutest ja koolis õpetaja käest. Vanemad aitasid samuti. Suuremaid pahandusi sellest kodus ei tulnud, kui välja arvata üks nastik, kes mul minema pääses. Siis ema veidi urises, sest ta kartis neid, aga muidu oli kõik hästi."
Hiljem on Mati Kaalu kodus olnud akvaarium ja väike boamadu, kelle ta 12 aastat hiljem päris suurena loomaaeda andis. "Suurem loomade eest hoolitsemise vajadus sai ikka töö juures ära rahuldatud," naeris mees.
Kommentaarid