Mutiseadmed nüüd head küll ei tee15. august 2018, 19:25
Lapsed ja noored peaksid ikka liikuma, üksteise seltskonnas olema ja suhtlema. Kas neid igasugu üritusi veel vähe on, kus võiksid käia? Tulemus ongi juba käes - 1/3 noormeestest on kaitseväekõlbmatud.
Ehk küll psühholoogi tasemel, aga mitte psühhiaatri tasemel. Perearstide arsenalis on põhiliselt xanaks. Minule tegi see tükk aega halba, aga perearst ei uskunud. Läksin psühhiaatri juurde ja sain esimese kuuga asjad palju paremaks ja nüüd olen august täiesti väljas, aga tänu psühhiaatrile.
Ei ole kompetentsed, vähemalt osad ei ole. Minu perearst, kel töökogemust oli tookord 20-aastat, ei suutnud mul depressiooni ja ärevushäiret tuvastada, küll arvas, et süda, siis et peaga midagi, siis kilpnääre. Lõpuks saadeti koju, sest uuringute tulemused olid head. Kodus olin paar aastat lihtsalt tubane, kui õue läksin, siis ainult autoga kaassõitjana ja enamus kordadest ei suutnud reaalslet autost püsti tulla, kuna nii tugev pearinglus, iiveldus ja nõrkus oli. Lõpuks suundusin ise psüühhiaatrile kurtma oma muret, sain kohe ärevushäire diagnoosi koos paanikahoogudega ja keskmise depressiooni.Siis tuli veel terve aasta raviplaani teha, sest AD tegid asja ainult halvemaks. Pm. kulus neli aastat, et üldse õige ravi sain ja siis viienda aasta lõpuks tundsin end juba enam-vähem inimesena. Lihtsalt kohutav aeg oli. Ja see tuli suuresti üleöö, õigemini peale paari nädalat gripi põdemist. Alguses perearst arvas, et mingi gripijärgne nõrkus, määras B12 süstid. Ei soovita kellelegi seda jubedat depressiooni, ärevushäiret ja paanikahoogusid. 33 olin, kui haigestusin. Lapsed olid üks eelkooliealine ja kolm algklassides. Väga raske aeg oli, ilma mehe toeta ei oleks vist enam siinilmas, vahepeal oli tunne, et jäängi voodi. Müra ei talunud, midagi teha ei saanud, ainus mida veel suutsin oli minna käpuli wc-sse ja kuidagi sain kord nädalas pesemas käidud istudes toolil duši all. Samas seal ainult värisesin, nii halb oli... Olgu lisatud, et alkoholi ei ole kunagi tarbinud, suitsetaja ei ole ja kohvist ka loobusin.
Inimene pöördub pererarsti poole minu arvates probleemiga, mis ajab ta segadusse, tekitab hirme ja ootab perearstilt asjalikku arvamust ja tegutsemist. Mida ta aga väga tihti saab, on hoolimatu käitumine , ülbe ükskõiksus ja igal juhtumil sobiv teade, et tegemist on ealiste probleemidega. Marketi kassapidajalt ei oota normaalne ostja mitte pidevat vaid lahket nägu, lahket häält. Perearstil on puudu veel üks õppimise aasta, mis õpetaks talle sõbralikku, lahket, rahustavat käitumist. Aga võta näpust , tuled ära haigemana kui enne.
Nad on pädevad psühhiaatri retsepte kordama. Ei oska nad väita kas on deprekas või mitte. Samuti ei kirjuta nad ise ravimeid esimesena välja, ikka saadavad psühhi juurde.
Ole ju töötukassa koristajatädi ka kompetentne puude määramisel.. 😂 Mis te enam "arste" tüütate, neil niigi "väike sissetulek". Ja enam ei viida külakosti kah..
Vast siiski mõni üksik neist on selleks valmis.See, et uksetaga lastakse mingile küsimustikule vastata, loetakse punktid kokku, nii et annab depressiooni välja ja kirjutatakse antidepressant, pole XXI sajandi meditsiin.
KOMMENTAARID (21)