Pealinnast Valgamaa metsade vahele kolinud Marelle: olen maakaks ära muutunud (14)

„Kevadel ujutab vahest niimoodi üle, et põllud on vee all. See on nii ilus! Siin on imelised vaated, jõeluhad on hingematvad. Vahel ratsutan kusagil metsas ja kõigis neljas ilmakaares on täiesti puutumatu ja reostamata loodus. Väärtustan seda nii kõrgelt. Minu jaoks on see parim elukvaliteet – et on puhas õhk mida hingata, allikavesi, mida juua. Ja saan tegeleda hobustega. See on nii tore. Ja et ümberringi on head inimesed,” ütleb Läti piiri ääres hobusekasvatusega tegelev õbluke Marelle, kes praeguseks juba aastaid maaelu nautinud.

Lapsena elas Marelle Tallinnas. "Ülikooli ajal, kui hakkasin tööl ka käima, tundsin, et tahan ära maale. Töö ja kool võtsid suure osa ajast. Mul polnud siis autot ega midagi, linnast välja minekust sai terve päeva küsimus. Sõitsin rongiga või vahel hääletasin kuhugi järve äärde, käisin ujumas. Aga seda sai harva lubada,” meenutab Marelle ammust igatsust looduse järele.