Leia aega lähedastele - siis oled õnnelikum ja tervem. Foto: Vida Press
Meeled
25. november 2018, 06:00

RÄÄGI LÄHEDASTEGA! Nii mõjub üksildustunne vaimsele ja füüsilisele tervisele (21)

Hiljuti avaldatud uuringu järgi võib tõesti väita, et üksildus tapab. Määrav pole see, kas inimene elab üksi või kellegiga koos, vaid kas ta tunneb üksildust.

„Üksildust ei mõjuta niivõrd füüsiline kaugus kui emotsionaalne – kui palju räägime lähedastega endast, oma mõtetest, tunnetest, vajadustest,” kinnitab ka Ambromedi kliiniline psühholoog Mirjam Ool. „Mõni suhtleb iga päev lähedastega, kuid ei räägi kunagi endast. Teine võib kohtuda nendega paar korda aastas ja tunda suurt lähedust, seotust ja tuge.”

Üksildustunne näitab, et puudus on mõttekatest ja olulistest emotsionaalsetest suhetest, mis pakuksid seotust ja tuge. Miks see on nii oluline? „Vajadus kuuluvuse järele on inimlik,“ märgib Ool. Emotsionaalselt lähedased ja toetavad suhted aitavad paremini toime tulla ka stressirohkete aegadega.

Üksiolek on loomulik osa elust. Oleme sageli üksi, ilma et see teeks mingit muret. Kuid üksildasena võime end tunda isegi pere keskel. Kui üksildustunne kestab pikalt, võib see laastada nii keha kui ka vaimu. Psühholoogi poole pöörduvad Ooli sõnul tihtipeale just need, kellel on puudu lähedusest ja toetusest, kuigi pereliikmed ja sõbrad võivad olemas olla.

Facebook pole kõiges süüdi!

Praegu on väga lihtne üksteisest kaugele kolida ja samas siiski ühenduses olla. Sellegipoolest räägitakse lausa üksilduse epideemiast, mille üheks süüdlaseks peetakse sotsiaalmeediat.

„Sotsiaalmeedia võib nii süvendada kui ka vähendada üksildust,” märgib Ool. „Kui inimesel on head suhtlemisoskused ja ta rakendab neid reaalses elus, siis võib ta ka sotsiaalmeedia vahendusel edukalt lähedasi suhteid hoida.” Kui vaid jälgitakse teiste elu, võib see tõesti süvendada üksildust. Kui võrrelda end pidevalt teiste täiuslike fotodega, viib see kergesti enesehinnangu alla.

Teisi jälgitakse üksildasena ka reaalelus. Teistest eemaldumine algab üldiselt juba lapsepõlves või teismelisena. „Kui on olnud tõrjumise või hülgamise kogemusi, siis hakatakse end sellise käitumise eest kaitsma. End võidakse kaitsta ka võimalike toetavate suhete eest,“ selgitab Ool. Psühholoogi sõnul võib sellist käitumist põhjustada vanemate vaimne või füüsiline vägivald, ka koolikiusamine. Kuid vahel „kaob“ õdede-vendade seas üks laps ära, näiteks väga tubli laps, kellele justkui pole vaja tähelepanu pöörata. Kui keegi usub, et ta pole piisavalt hea ega sobi teiste sekka, või arvab, et ta hüljatakse niikuinii, siis ei alusta ta ka ise sügavamat vestlust.

Mida teha, et end mitte tunda üksikuna?

Üksilduse vastu saab ka ise üht-teist ette võtta: taastada sidemed pereliikmete ja vanade tuttavatega ning luua uusi suhteid. „Oluline ei ole, mitu korda nädalas oma vanematega räägime, vaid millest. Suhteid on alati võimalik lähedasemaks muuta: tuleb rääkida endast ja küsida ka vestlustpartnerilt isiklike teemade kohta.“

Mõistlik on märgata oma mõtte- ja käitumismustreid, mis viivad üksilduseni. Kas tõesti peab paika, et kedagi ei huvita niikuinii, mida ma räägin? Aga võib-olla iga kord, kui keegi tunneb mu vastu huvi, vastan napisõnaliselt või isegi tõrjuvalt?

Uute inimestega tutvumine ei pruugi nii ladusalt kulgeda, kui peamine siht on otsida endale partner, rõhutab psühholoog. Küll aga tasub proovida huvitavaid tegevusi ja hobisid ning selle kaudu leida uusi ühiste huvidega inimesi.

Toeta lähedasi

VANEMAD. Võta nendega sagedamini ühendust, kaasa neid enda ja laste olulistesse sündmustesse, palu abi laste hoidmisel.

LAPSED. Pööra neile tähelepanu, paku toetust ja kuula neid. Toetav suhe aitab lapsel toime tulla ka arenguraskustega.

Keda ähvardab üksildus?

 Üksildustunne võib tekkida mis tahes eas. Seda mõjutavad teatud sündmused, nagu kooli- või elukohavahetus, lahkuminek või lähedase surm, haigestumine, töömured.

  • Vanuritel võib mitu asjaolu kokku langeda. Kui lähedased on surnud, lapsed elavad oma elu ning tervis on halb, võib see piirata liikumisvõimet ning vaimset jõudu, et ise teistega kontakti otsida.
  • Üks riskirühm on noored – teismelised ja varajases täiskasvanueas inimesed, kelle elus toimub palju muutusi ning kelle enesehinnangut mõjutavad oluliselt sotsiaalsed suhted.
  • Madala enesehinnanguga inimesed võivad muutuda üksildaseks oma mõtlemis- ja käitumismustrite tõttu.
  • Keskealiste üksildustunnet võivad süvendada paarisuhte purunemine, lahutus, vanemate surm, laste väljakolimine.

Üksildus laastab nii vaimset kui ka füüsilist tervist

  • Võib kujuneda depressioon ja sellega kaasnev suitsidaalne käitumine.
  • Üksildus soodustab asendus- ja vältimistegevusi: alkoholi ja narkootikumide pruukimist, liigsöömist. Tulemuseks on sõltuvused või ülekaalulisus.
  • Stressiga tullakse halvemini toime, mis omakorda on seotud kõrge vererõhu ja muude südame-veresoonkonna probleemidega.
  • Uuringutes on leitud seos ka üksilduse ning II tüüpi diabeedi ja dementsusega.
  • Kuuluvustunne ja seotus parandab elukvaliteeti – immuunsüsteem on tugevam, tervisekäitumine on parem, vanem inimene tuleb paremini iseseisvalt toime ja eluiga on pikem.