MICO JA WOLKO: "Käisin üsna hiljuti õe pulmas, panin pidu ja tulin koju tagasi … koeraga." Kui Mico tänaval käib, leidub ohtralt neid, kes krutskeid täis kolmekuust Wolkot nähes käsi vaimustusest kokku löövad ja heldinud pilgu teele saadavad.Foto: Aldo Luud
Mari Kukk 28. juuni 2018 11:30
Mico Goldobin laseb nõelaga oma naha kallale need, kel vajadus tätoveerimist harjutada. "Pean seda lubama – see on karmavõlg. Olen ise paljude inimeste naha tuksi keeranud."

Mico Goldobin laseb nõelaga oma naha kallale need, kel vajadus tätoveerimist harjutada. "Pean seda lubama – see on karmavõlg. Olen ise paljude inimeste naha tuksi keeranud."

Tartu tätoveerimiskunstnik Mico Goldobin (30) leiab, et tätoveerimine on paljuski edevuse märk. Üha enam nõutud meelelahutus, mis on muutunud megabisniseks. Mico hinnangul ei kanna tattoo enam ammu iidsetele kultuuridele omast traditsioonilist sümboolikat ega ole teatud grupi sisene salakeel. Meest kurvastab, kui salongi jalutab inimene, kaenla all netist leitud sõnum või pilt, ja ta pole vaevunud selle tähendust selgekski tegema. Õnneks kohtab selliseid tüüpe üha vähem. Micot teatakse kui üht Eesti parimat tattoo-kunstnikku, ent ise jääb mees tagasihoidlikuks.

"Mis tähtsust on heal joonistamisoskusel siis, kui tekib apokalüptiline olukord ja rolli hakkavad mängima tõelised oskused ning väärtused. Kui on raha ja soovi, siis ostad teenust. Mida muud see tätoveerimine on …" lausub Mico mõtlikult ja süütab sigareti.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon