Helen KõppFoto: Erakogu
Blogid
23. juuni 2018, 12:00

HELENI BEEBIBLOGI | Kuidas mu keha sünnitusjärgselt hakkama sai? (8)

„Ära muretse, varsti on veel hullem!“ – see oli kõige levinum lause poolvõõraste poolt, kui juhtusin nende pärimise peale kurtma ükskõik millist muret oma kehaga seoses. Olgu need siis jutud piimapaisu valudest või emaka kokkutõmmetest. Inimesed lubasid mulle aina, et varsti on mul veel valusam ja veel halvem, nii et pean hunnikute viisi valuvaigistit võtma ning nutan ja ägisen. Räägiti isegi, kuidas sünnitusjärgsed valud on hullemad kui sünnitus ise.

„Ära muretse, varsti on veel hullem!“ – see oli kõige levinum lause poolvõõraste poolt, kui juhtusin nende pärimise peale kurtma ükskõik millist muret oma kehaga seoses. Olgu need siis jutud piimapaisu valudest või emaka kokkutõmmetest. Inimesed lubasid mulle aina, et varsti on mul veel valusam ja veel halvem, nii et pean hunnikute viisi valuvaigistit võtma ning nutan ja ägisen. Räägiti isegi, kuidas valud pärast sünnitust on hullemad kui sünnitus ise.

Õnneks oli mu sünnitus suhteliselt normaalne, sest jõudsin isegi mõelda, et kas säärase valu pärast tehaksegi epiduraali. Vedas tõesti! Tuhude ajal kirjutasin ma mõne oma tuttavaga, sest ma olin tuhudes eelsünniosakonna koridoris, uskudes valveämmaemandaid, et need pole mul veel mingid õiged tuhud. Ma lausa meelega ei kirjutanud oma jälgijatega tuhude perioodil, kuna kartsin jälle kuuldavat midagi säärast: „See ei saa sul nii pea veel läbi. Ära muretse, kohe on veel hullem!“ Seega suhtlesin vaid oma sõpradega, kes midagi sellist ärevusttekitavat mulle nina alla ei hõõrunud. Kusjuures, kõige hullem tuhude valu oli ikkagi alguses. Ainus veel hullem asi oli pressimise periood.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99