Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti... Kevad, millest Henrik Visnapuu oma luuletuses pajatab on muidugi juba ammu möödunud. Huvitav, kas Visnapuu oleks 1919. aasta mais osanud kas või kõige pöörasemates unenägudes ette näha, et Eesti riik tähistab kunagi oma sajandat sünnipäeva ning iga eestikeelset kooliharidust saanud tegelinski teab tema kirjapandud luuletusest vähemalt kaht rida. Toonasel turbulentsel ajal oleks see olnud ehk üsna lohutav mõte.
Sel aastal tuli ka kevad teisiti. Esiteks on see kevad muidugi erakordselt soe ja igal peamiselt linnakeskkonnas toimetaval inimesed on ilmselt tekkinud juba esimesed skisofreenia nähud. Kas suvekuudele planeeritud puhkuse ajaks on suvi juba läbi? Või olen Okasroosikese kombel kevade maha maganud ja ärganud keset suurt suve? Aga kui ma nii kaua magasin, siis kuidas ma ennast ikka nii väsinuna tunnen?
Väsimus on selle kevade teine suur märksõna. Päris kummaline. Polegi nagu midagi erilist teinud, aga suurema osa ajast on tunne, nagu oleks keegi salaja külas käinud ning keha ja vaimu läbi klohminud nagu rannamees roti. Just sel kevadel on eriskummalist väsimust täheldanud minu tutvusringkonnas mitu inimest.
Kommentaarid