HELENI BEEBIBLOGI | Poliitikud ütlevad, et lastetud naised on ühiskonnale halvad, kuid mehed ju põgenevad tihti rasedusest kuuldes! (60)
Aeg-ajalt tuleb mõni poliitik välja jutuga, et lastetud naised on ühiskonnale halvad ja mida iganes veel. Varem vihastasin selle peale, sest lapsi ei tehta ju üksi! Lastetu naine tahaks äkki väga perekonda luua, aga pole meest ju. Tean näiteks endavanust sõbrannat, kellel on olnud ammu unistus saada emaks ja olla perenaine, kuid meest ei ole.
Seega on ütlus, et lastetu naine on mõttetu/ühiskonna kulu või mõni muu omadus väga kitsarinnaline. Igaüks ei hakka ju suvalisest mehest end üksikemaks tegema. Ning paljud naised teevad aborti, sest naise rasedaks teinud mees keerab ära.
Ka minu varasemates suhetes on mehed öelnud, et tahaksid minuga last saada. Ma ei ole nende juttu uskunud, sest seni kuni mees mulle reaalset tõestust ei näita, seni ma seda juttu uskuda ei saa. Õigesti tegin. Siis jäin aga rasedaks mehest, kes rääkis juba meie tutvumise algusest, kui väga ta aastaid isaks saamisest unistanud on. Mäletan, kuidas ta silitas mu kõhtu tutvuse alguses ja ütles, et varsti on see palju suurem. Hüüdsin selle peale hirmunult, et mitte veel nii pea! Aga elul olid teised plaanid.
Normaalsed mehe ei tea lastest ju mitte midagi. Poisid ei ole kunagi nukudega, kodu, perekonda, jne.. mänginud,
Sama ju ka tüdrukud ei ehita, remondi, paranda, ei huvitu manomeetritest, kontentsaatroitest, releedest ega mehhaanilistest-elektrilistest jadadest.
Poisid kurameerides, magades tüdrukutega ei mõtle, et selle tüdruku võiks naiseks võtta. Mina igatahes küll mitte, vaid magasin tüdrukuga, kui meeldis siis teine kordki veel ja kui enam ei meeldinud siis järgmisega sama jada. Ja arvasin vist, et plikad elavad samas rütmis. Ma tegelikult ei mõelnud nendele asjadele.
Sest oli vaja motikat-autot putitada, trenni jõuda, võistlusteks valmistuda, tegemist jagus, jne..
Ja siis ükskord jäi üks tüdruk pikemalt mind, mu elu, ja omaette perekauget inimest kannatama. Mu sõber tuli mind, ei meid, pulma kutsuma ja ütles, et millal meie abiellume, ma isegi polnud kunagi mõelnud, et ma abiellun?
Mõned päevad hiljem läksin peale edukat võistlust , koos temakesega restosse võitu tähistama, kui jälle võeti see abiellumise jutt ette, mis mulle algul korda ei läinud ja ajas sisemiselt naerma. Õhtu edenedes hakkas see abiellumise jutt mind kummitama ja pani algul huumoriga mõtlema, "et mina 25 aastane ja abielus" ilma ema - isata elama, NALIAKAS, NO VÄGA NALJAKAS!
Aga järsku mind huvitas, ei tea kas ta üldse tulekski mulle naiseks? Mõtlesin küsida, ja küsisin, ei mäleta täpsel oma küsimuse formuleeringut aga seda mõisteti püstitõustes, aplausiga. Ja nii läkski!
Ja kui naine jäi lapseootele olin tõeliselt kõvas sabinas, et kas nüüd on elu läbi, magada ei saa, kakahaisu on maja täis, kisa ja nutt kestab päevad läbi, jne.... Lugesin beebidest, mis kätte sain ja olin täielikus segaduses, kõike peab tegema nii ja naa, ööpäevast nende õpetuste järgi tehes ei jagu. Ema küll lohutas, et ärgu ma lugegu ja et tegelikus on hoopis meeldiv, MISMOODI "MEELDIV" EI SAANU MA ARU??
Tegelikult oli naistel ÕIGUS, teadmatus oli see mis "tappis"! OLIGI paaripäeva pärast MEELDIV JA OMAMOODI VAHVAGI! Ja eelnevalt harida pole võimalik, sest naguniie ei läheks poistele-meestele ilma lapse kogemuseta teoreetiline koolitus kohale.