Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
30. mai 2018, 09:37

Sofia Rubina: lausa tänaval meid rünnatud pole

Eesti tuntuim džässlaulja Sofia Rubina-Hunter on Eestisse pidama jäänud. «Ostsime mehega Tallinnasse korteri ja vähemalt mõne aja tahame siin elada ning kodutunnet nautida. Praegu on meil palju huvitavat tööd ja tütart on siin hea kasvatada,» ütleb mitmel pool maailmas ringi rännanud lauljatar.

Eesti tuntuim džässlaulja Sofia Rubina-Hunter on Eestisse pidama jäänud. «Ostsime mehega Tallinnasse korteri ja vähemalt mõne aja tahame siin elada ning kodutunnet nautida. Praegu on meil palju huvitavat tööd ja tütart on siin hea kasvatada,» ütleb mitmel pool maailmas ringi rännanud lauljatar.

Sofia kinnitab, et tal on käsil põnev ajajärk. Esiteks tõi kevad huvitavaid tööprojekte, kuid niisamuti tegeleb andekas džässlaulja enda kui isiksuse analüüsiga. «Mul on natuke eneseotsimise aeg. Emaksolemine on mind palju muutnud ja ma ei ole enam see natuke crazy Sofia. Rahunesin maha. Aga see protsess veel käib. Nüüd otsingi, kes ma siis praegu olen – ema ja abikaasana.» Ühe asja on naine enda jaoks aga selgeks mõelnud: aega peab jaguma perele, aga kindlasti ka iseendale. «Muusikule on väga oluline, et pikaajalist rutiini ei tekiks, sest loome­inimene vajab inspiratsiooni. Selle leidmiseks tuleb minna kontsertidele, muusikute hulka,» kinnitab Sofia, kes käiski hiljuti elamusi otsimas Peterburis kolmepäevasel džässifestivalil. «Läksin sinna täiesti üksi ja see oli imetore! Kohtusin nii paljude muusikutega, sain kohe uue laengu. Sellised reisid ja kogemused on hädavajalikud, sest ma pole ainult naine ja ema, kes istub kodus, küpsetab kogu aeg kõigile pannkooke ja ise enam midagi muud ei vaja. Muidugi vajan. Mul on veel palju plaane ja ambitsioone ning kõik peavad sellest teadma, kaasa arvatud laps ja mees.» Olgu siinkohal kõigile rahustuseks öeldud, et samasugused inspiratsiooniretked on täiesti lubatud ka Sofia abikaasale Jason Hunterile. Tema on samuti loomeinimene, mängib mitut pilli ja kirjutab muusikat. Haruldane pole seegi, et Sofia perekond lapsehoidmise enda peale võtab. «Siis saame mehega jämmima minna,» naerab naine.

Tütar Naima (rõhk i hääliku peal) on elavaloomuline ja julge suhtleja. Nimevaliku tegid lapsevanemad üksmeelselt, sest mõlemale meeldis Ameerika saksofonisti ja helilooja John Coltrane’i ballaad «Naima». Nüüd on laulust nime saanud piiga juba viieaastane ja Sofia peab tasapisi tütrekesele rohkem tegutsemisvabadust andma. «Olen muidu selline kaitsev tüüp. Tahan ikka kogu aeg juures viibida, et kõik oleks korras. Samas saan aru, et vahel tuleb tal lasta omaette olla ja lollused ära teha.» Naima tegemistesse tuleb siiski valvsusega suhtuda, sest aeg-ajalt ilmutab tüdruk sellist ettevõtlikkust, milleks ta vanemate arvates siiski veel valmis pole. «Ühel hommikul tuli ta kell kaheksa meie magamistuppa ja teatas, et läheb nüüd metsa. Et on juba suur ja oskab minna küll. Siis ma korraks isegi mõtlesin, et Järve mets on meil ju tõesti lähedal ja küllap ta teab, kuidas sinna saab – võib-olla lastagi tal minna ja ise kogu aeg kannul hiilida, et näha, kas kõik korras. Siis sain aga kohe aru, et selleks on ikka veel liiga vara,» jutustab Sofia naeruga pooleks. Ta on oma elava tütrega äärmiselt kannatlik ja muidu loomult temperamentne naine püüab emotsioone ning käitumist rohkem kõrvalt jälgida. «Ma ei taha enam üldse vihastada. Parem analüüsin, mida ma tegelikult tunnen ja miks. Minu arvates on endaga rahulolu väga tähtis – see, et me ennast armastaksime. Mida rohkem me ennast armastame, seda vähem on hetki, mil peame vihastama.»

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99