Venelane koukis päevinäinud portfellist välja nutitelefoni ja juhtmevabad kõrvaklapid ning hakkas muusikat kuulama. Naeratas mulle ja liigutas lahtistes plätudes rõõmsalt varbaid. Eestlane pühkis taskurätikuga higi ja ohkas. Natukese aja pärast hakati juttu ajama.
«No kuidas on, pensionil?» küsis eestlane.
«Kuis muidu, ikka pensionil!» vastas vene taat talle reipalt vastu.
«Sa saad pensioni Venemaalt, jah? Kuidas seal pension on? Meil siin Eestis ei anta ju midagi,» arendas eesti mees juttu edasi.
«Õnneks ikka Eestist. Mul õde on Peterburis pensionär, tuleb vaevu ots osaga kokku. Meil on siin ikka hea elu!» kiitis venelane.
«Ei tea midagi. Nõukogude ajal oli ikka parem. Sai endale suvilat lubada ja ...» arvas eestlane.
«Aga siis me olime noored. Noortel on alati elu ilusam. Mis sa nüüd ajad, vennas! Vaata, milline ilm, vaata kui puhas meil siin on,» viipas venelane käega pargi poole. «Meil siin Eestis on ikka suurepärane elu!» jätkas vene mees optimistlikult.
«No aga vaata seda valitsust. Poisikesed. Pensionäridele üldse ei mõtle,» torises eestlane edasi.
«Mis sa nüüd, sõber! Vaata Venemaad ja seda, mis Putin seal teeb! Ei, Eestis on ikka kuldaväärt elu!» kiitis rõõmus venelane edasi.
Putini jutu peale polnud ka eestlasel enam midagi toriseda ja koos otsustati, et jalutatakse natuke pargis ringi, sest muidu jäävad kondid kangeks.
Selle nädala mõte tulebki tollelt optimistlikult vene taadilt: kes elus ilu oskab näha, sellel ongi ilus elu!
Toredat varasuve jätku!