Kui habet ajades hügieenist mitte kinni pidada, võib juhtuda, et mees viskab enneaegselt pintsli nurka. Foto: Pixabay
Ilu ja mood
25. mai 2018, 11:53

ELUOHTLIK ŽILETT: 5 habemeajamist, mis lõppesid surmaga

Kui sa leiad, et habe kaunistab meest, oled laisk ja mugav või lihtsalt ei talu raseerimist, siis leiad altpoolt hea põhjuse või ettekäände, et habet mitte ajada. Art of Manliness pani kirja viis ametlikult dokumenteeritud juhtumit, kus habemeajamine lõppes mehele enneaegse surmaga.

Michael F. Farley, 1921

Farley immigreerus Iirimaalt USAsse 1881. aastal 18-aastasena. Mees rajas New Yorki eduka alkoholiäri ja 1915. aastal valiti ta parlamenti. Ühel päeval külastas ta habemeajajat, kelle vahupintsel oli saastunud või saastatud - ja see pole nali - antraksibakteritega. Farley sai nakkuse ning suri mõned päevad hiljem Siberi katku.

Aleksandr Skrjabin, 1915

Skrjabin oli Vene pianist ja helilooja ning omamoodi ekstsentrik. Tema apoteoosiks pidi saama teos nimega „Mysterium". Skrjabin uskus, et kui mängida seda sümfooniat seitse päeva järjest Himaalaja mägedes, siis juhatab teos sisse maailmalõpu ja Maast saab selle järel õnnistuse riik. Ent Maa pöörleb ka rohkem kui sada aastat hiljem ikka samamoodi, sest Skrjabin lõikas 43-aastasena habet ajades sisse ja suri veremürgituse tagajärjel.

John Henry Taylor, 1911

Aiandusettevõtja Taylor läks 1911. aastal laevakruiisile. Ühel päeval tundis ta, et habe on veidi liiga pikaks kasvanud ja külastas laeval töötavat habemeajajat. Ju olid lained tol päeval suurevõitu - igatahes sai Taylor kaelale väikse sisselõike. Raseerides on see üsna tavaline nähe ja mees ei muretsenud suuremat. Ent juba samal õhtul hakkas tema kurk paistetama ja vedelikuga täituma. Laevaarst ütles, et see on tavaline veremürgitus ja mees paraneb varsti ise. Kaks päeva hiljem kasvas paistetus veelgi ja Taylor ei saanud enam rääkida. Nädal hiljem lämbus mees turse tagajärjel.

John Thoreau, 1841

John oli tuntud Ameerika kirjaniku Henry David Thoreau' vend. 1841. aasta talvel lõikas ta igapäevase habemeajamise käigus sisse. Mõned päevad hiljem tekkis teetanus ja mees suri oma venna kätel.

Lord Carnarvon, 1923

26. novembril 1922 astus lord Carnarvon ehk George Herbert vaarao Tutanhamoni hauakambrisse, mis oli olnud suletud viimased 3000 aastat. Aga ta ei saanud võidukat avastust kaua nautida. Kolm kuud hiljem hammustas sääsk teda põsest ja mees kraapis hammustuskoha raseerides katki. Haav nakatus ja tekkis veremürgitus. Ravi ajal lisandus sellele haigusele kopsupõletik ja lord suri 5. aprillil 1923. Nii sündisid legendid muumia needusest või Tutanhamoni needusest.