Rasedus on mind palju-palju õpetanud ja arendanud. Olen ka teada saanud, et on võimalik ka pikalt rase olla, ise seda teadmata.
Minu rasedus on lõpusirgel ning ongi hea tagasi vaadata, milliste sümptomitega oleks ma rasedusest ilma testi tegemata teada saanud. Nii olen ma kogunud ja meenutanud jutte raseduste ja sündide kohta ja ikka jagub ka kogemusi, kus inimene ei olnud pikalt teadlik, et on rase. Kohates väikese lapsega emasid, on neil värsked laste sünnilood rääkida. Aga ühe põneva loo rääkis mulle üks tuttav ning see lugu leidis aset minevikus. Aastakümneid tagasi ei räägitud ju teatud asjadest üldse, sealhulgas ka menstruatsioonidest ega ka rasedusest. Oli selline pime aeg, kui inimesed mõtlesid ja tegutsesid omaette, mis tähendas ka seda, et paljud olulised teemad jäid rääkimata ning informatsioon oli täiesti puudulik.
Sellisel ajal, kui räägiti raseduse sümptomitest vähem, võis juhtuda, et inimene hakkab keset päist päeva sünnitama teadmata, et ta on rase. Sellise põneva loo ma kuulsingi tuttavalt. Ma tean, et paljud inimesed ei kujuta ettegi, kuidas see võimalik on. Seda seepärast, et suurele osale inimestest seostub rasedusega just pirakas kõht. Ning kuidas on võimalik, et sa ei märka oma kõhtu? Tegelikult ei ole see nii meeletult harv juhus, sest rasedakõht tekib igaühel erinevalt, sõltudes inimese anatoomiast ja muudest teguritest. Üldiselt on raseduse lõpupoole ikkagi aru saada, et ollakse rase. Ka raseduse sümptomeid ei pruugi alati kohe märgata. Vahel olen ma mõelnud, et kui pikalt oleksin mina rase olnud ilma, et ma ise seda märganud oleks?
Kommentaarid