Ene Ergma: „Mul hakkab töötegemisest tasapisi isu täis saama.“

Endine riigikogu spiiker ja praegune Tartu volikogu aseesimees Ene Ergma (74) tuleb üle Tartu Raekoja platsi tasasel sammul ning pisut longates. «Jalg on veidi valus,» ütleb ta lähemale jõudes. «Ma liigun praegu nagu kilpkonn. Aga kilpkonn, teatavasti, lõpuks võitis!»

Hehehee, käsi, jah. See on nüüd kuulus käsi. Eks teatud vanuses hakkavad igasugu haigused külge nagu kirbud ja minul on tekkinud reumatoidartriit. Just vabariigi aastapäeva paiku olid liigesed eriti valusad. Ütlesin vastuvõtupeol kõigile meestele: palun suruge mu kätt õrnalt. Kui teele sattus eriti turske härra, tegin igaks juhuks ettepaneku kätlemise asemel hoopis rusikad tervituseks kokku suruda. Suured mehed ei pruugi ju ise tajuda, kui kõva käega nad on. Mul on kord varemgi 24. veebruaril niimoodi kätt surutud, et sõrmus läks sõrmes katki! Presidendi abikaasa võttis mu käe tugevasti pihku, nii et mul korraks sähvatas silme ees. Ju ma siis mõtlesin sealsamas, et raputan paar korda nii-öelda kondid lahti. See oli täiesti reflektoorne tegevus. Ma tõesti ei osanud arvata, et seda kõike nii pingsalt jälgiti. Mõnikord inimene lihtsalt teeb midagi ega mõtle, kuidas ta käitub.

Ma olin maruvihane! Kell oli neli hommikul ja nemad kukkusid seal mürama! Alatasa võeti vaheaegu ja seesamane jama lõi ajagraafiku segi. Muudatusettepanekuid tehti ju palju, aga mul olid vaheaegade algused välja arvutatud. Selle vaidluse pärast nihkus kõik edasi. Ütlesin jah nii. Pärast helistas Õhtuleht ja küsis, mida ma sellega mõtlesin. Siis ütlesingi, et võib-olla tsiteerisin istungi vaheajal Dostojevski kuulsat raamatut «Idioot». Ajakirjanik palus mul seepeale lugejatele selgitada, kuidas sellest aru peaks saama. No ma ei tea. «Idioot» on ju «Kuritöö ja karistuse» kõrval üks Dostojevski tuntumaid teoseid, mida siin enam selgitada.