Lauri Leesi: "Eesti keeles kirjutama õppisin alles kuuendas klassis."

Kes siis küüditamise ajal raamatuid kaasa võttis! Praegu on jah nii, et lähed puhkusele ja võtad juturaamatu kaasa, aga siis võeti “külmale puhkusele” kaasa õmblusasjad, tööriistad või soojad riided. Ja nii juhtuski, et mina pidin hakkama lugemist õppima selle raamatu järgi. Ja nii ma siis lugesin sealt sõna “MIS”, nii et esimene täht oli “emm”, teine oli “iiii” ja kolmas täht oli “s”. Ja kokku sain mina sõna “EMIS”. Kuna mina ei teadnud, mida see tähendab, siis küsisingi emalt: “Ema, mis on EMIS?”

Kui ma 7-aastaselt venekeelsesse kooli läksin, hakkasin esimesena kirjutama hoopis vene keeles, kuna Siberis polnud eestikeelseid koole. Mul läks see ladusalt, sest ma ei kuulunud kõvapealiste hulka. Mul ei tekkinud mingit küsimust, et miks lugesin eesti keeles, aga  kirjutama hakkan vene keeles. Elu pani asjad paika, kõik tundus loomulik. Ma ei küsinud ju ka vanemate käest, miks talvel sajab lund ja miks suvel sajab vihma. Need on asjad, mis on loomulikud nagu seegi, et kodus  vanematega pidin rääkima eesti keelt ja koolis pidi rääkima oma klassikaaslastega teises keeles. Enamik klassikaaslaseid olid sama saatusega, olid nad siis venelased, ukrainlased, volgasakslased või kasahhid. Saatus oli kõigil ühine.

Minu esimene venekeelne raamat oli “Pjonerskaja leto” (“Pioneeri suvi” – toim). Ma mäletan, et see raamat rääkis kõikidest nendest toredatest asjadest, millega me tollel ajal tegelesime. Sain selle raamatu koolis esimese veerandi lõpus oktoobripühadeks, kuna olin üks parimatest õpilastest. Raamatu sisse oli kirjutatud niimoodi “Za harošuju utšjobu i povedeniju utšeniku pervova “A” klassa Laureku Leeseku”. Kuna klassijuhataja ei teadnud, kuidas minu nime tuleb õigesti käänata, siis minust saigi “Laureku Leeseku”. Minul oli sellest raamatust ülimalt hea meel ja see raamat on mul siiani alles.

Eesti keeles kirjutama hakkasin ma alles kuuendas klassis, siis kui tulime Siberist tagasi ja vanemad panid mind eesti kooli, mida ma absoluutselt ei soovinud. Mulle oli see väga raske, sest hambad tangis tuli hakata kõiki asju õppima eesti keeles. Teismelisele poisile oli see eriti raske üle elada, sest nüüd ma ei saanudki enam viisi nagu olin harjunud. Ma nägin nii vaeva, aga ikka oli hindeks “3”. Seda ma elasin ikka väga ja väga üle. Ma anusin nii vanemaid, et kas ei saaks mind ikka vene kooli panna, aga vanemad vastasid karmilt, et “üks laps peab vähemalt eestlane olema!” Polnud mingit vaidlusmomenti, ma pidin alluma vanemate tahtele – ju siis pidi nii olema.

Esimene prantsuskeelne raamat tuli minu ellu alles ülikoolis, sest astusin ülikooli nii, et ma ei osanudki prantsuse keelt. Ülikooli kolmandal kursusel sain alles lugema hakata prantsuskeelset raamatut ja see oli kindlasti adapteeritud. Aga vot  seda ma nüüd ei mäleta, mis raamat see oli. Originaalis “Madam Bovaryd” hakkasin ma lugema ülikooli lõpus alles ja tänaseks olen seda originaalis lugenud vähemalt neli korda. Kui tagasi mõelda, millist keelt on olnud kõige raskem omandada, siis vahest eesti keelt ja just sel perioodil, kui läksin üle vene koolist eestikeelsesse kooli  – see oli minu jaoks tõeline kasvava olendi pedagoogiline pingutus!"

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Naised 29. augustil 2013