Signe Lahtein oleks täna saanud 41-aastaseks: „Ela ja tunne rõõmu, et sulle see päev anti, ja lase teisel ka elada.“

18. oktoober 2017

Selleks et maailma paremaks muuta, võiks «Kodutunde» saatejuhi Signe Lahteina sõnul igaüks loobuda mõttest, et mina tean kõike ja teisiti suhtujad teevad kõik valesti . «Ka riigilt ootan vähem tingimusi ja kriteeriume oma inimeste aitamisel. Aitaks äkki lihtsalt selle pärast, et iga laps on Eesti maale vajalik.»

Pikaaegne Naistelehe peatoimetaja Signe Lahtein toimetab juba teist aastat saate «Kodutunne» kallal. Saadet panevad teda enda sõnul tegema just toredad inimesed. «Nii need, kelle juures ehitamas käime, kui ka need, kellega koos seda teeme.»

Üks väga tähtis asi on veel. «Töötasin enne seda peaaegu 20 aastat meedias, enamiku ajast trükimeedias. Kohtasin selle töö käigus palju toredaid inimesi, ent ka kurbi elusaatusi. Tundsin siiski tihti, et ma ei saa inimesi reaalselt mitte kuidagi aidata. Kirjutan temast, talle lugu küll meeldib, aga see on ka kõik. Mu praeguse ameti puhul on tohutu motivaator see, et olen osake mehhanismist, mis tõepoolest silmanähtavalt midagi inimeste elus muudab.»

Palju aastaid puutus Signe töö tõttu tihti kokku ka kuulsustega. «Tajusin sageli, kui kõrini neil minusugustest oli! Mõistsin siis ja mõistan seda ka praegu väga hästi – kui sulle helistavad päevast päeva kolm ajalehte, viis ajakirja ja kaheksa portaali, tüütabki ära. Eriti veel, kui mõni kolleeg-ajakirjanik on staari värskelt pahandanud. Või kui tahetakse teada asju tema eraelust, millest ta äkki nii väga rääkida ei tahagi. Või ta on seda enda arvates juba 50 korda teinud.» Naise praegune töö on ka selles mõttes hoopis teistsugune – kuhu ta ka oma kolleegidega koos ei läheks, alati neid oodatakse. «Jube mõnus on olla oodatud ja tahetud, mitte tüütus.»

Paljude meelest läheb Eesti elu aina keerulisemaks. Sina puutud saadet tehes kokku just elu hammasrataste vahele jäänud inimestega. Kas aastatega on olukord muutunud?

Raskesse majanduslikku olukorda sattunud või seal eluaeg elanud peresid on alati olnud, on ka edaspidi. Muretsen natuke, mismoodi hakkab sotsiaalsüsteem toimima pärast suurvaldade moodustamist. Praegu on nii, et kui helistan vallavalitsusse mõne pere kohta infot paludes, teab sotsiaaltöötaja oma kandi peresid une pealt. Kui vallad aga suureks kasvavad, kas ja kes jaksab siis kõiki tunda? Kui paljud mured siis märkamata jäävad? Seda peab nüüd aeg näitama. Väga loodan, et südamega töötavad sotsiaaltöötajad ja lastekaitsenõunikud jäävad ikka ametisse. Meil on nende hulgas palju sõpru.

Neid, kes abi paluvad, on muidugi rohkem, kui meie saatesse mahub. Loomulikult tilgub süda vahel verd, et kõigini ei jõua. Tean, et siiamaani paljud seda ei usu ja peavad mingiks televaleks, aga meil on tõepoolest iga ehituse jaoks kolm päeva. Mõnikord jääb abi andmata just sellepärast, et töömaht käib meile selgelt üle jõu.

Millest on ikkagi tingitud see, et inimestel on elujärg käest kadunud?

Kõigepealt: on palju neid, kellel see järg «ei kao käest», vaid kes polegi iial paremini elanud. Näiteks olen kümneid kordi pidanud vastama küsimusele: miks «Kodutunne» aitab neid, kes isegi koristada ei viitsi? Aga vaat siin ongi tihti see nüanss, et paljud inimesed polegi iial oma elus teistmoodi elanud. Ta ei näe seetõttu midagi hullu solgipanges keset põrandat või ämblikuvõrkudes laes. Tasub meenutada vana ütlust «Mida sa tunda pole saanud, seda ei saa sinu sees ka olla». Surnud ring.

Meie püüamegi seda surnud ringi muuta – eriti laste jaoks. Olen näinud väikese tüdruku silmades suurt küsimärki, kui ta oma voodis voodipesu nägi. Ta ei saanud aru, milleks seda vaja on. Ta vaatas pikalt neid roosasid liblikaid lina peal ja küsis, kas ta võib need endale saada ... See tundus lapse jaoks ülim luksus. Tahan uskuda, et tema jaoks tol hetkel muster muutus. Ta sai kogemuse, et ka teisiti on võimalik. Ehk oskab ta ­edaspidises elus seda «teistmoodi» tahta. Tahe on väga oluline selleks, et surnud ringist välja murda, püüelda parema kodu, elu, töökoha, hariduse poole ...

Millised on saate jooksul olnud sinu kõige drastilisemad hetked, millised kõige positiivsemad?

Just see, kui näen, et laps on õnnelik mingi sellise asja üle, mis levinud arusaama järgi on elementaarne. Nagu väike Cristin, kes hakkas nutma, kui tema koju pesuruumi ehitasime. Laps lihtsalt käis ühe juurest teise juurde ja kordas ühte lauset: «See on nii ilus!»

Just selliste hetkede pärast teevad meie tublid ehitajad oma 17tunniseid tööpäevi. Nad ütlevad, et sellisel momendil unustad väsimuse ära ja võiks kohe uuesti ehitama hakata.

Üks lugu, mis mulle oma kohutavusega hinge jäi, oli noorest neiust, keda tema oma isa lapsena seksuaalselt ära kasutas. Tüdruk läks sellest nii katki, et otsis lohutust valust, mida ta ise endale tekitas. Tema käsivartel oli sadu arme ... See on üks õudsemaid momente kogu minu turvalises elus. Kui mulle oleks see isa vastu sattunud, ma tõesti ei tea, mida temaga teinud oleksin. Ei, minevikuvorm on siinkohal vale – ma ei tea, mis ma temaga praegugi veel teeks ... Olen täiesti veendunud, et just selliste jaoks peaks surmanuhtlus siiski eksisteerima.

Paljud perekonnad on väikeste lastega. Kas sellist tunnet pole olnud, et võtaks mõne lapse koju kaasa ja pakuks talle paremat elu?

Ei ole. Ei tohigi olla. Meie kõigi kodanikukohus ja hool peaks olema viimse võimaluseni toetada seda, et iga laps saaks kasvada koos oma vanematega. Leian, et lapsi ei tuleks kehvasti toime tulevatest vanematest kergekäeliselt eraldada – kui just pole tegu vägivaldsete inimestega. Vägivalda ei õigusta miski. Kui aga olukord on kehv lihtsalt sotsiaalsest saamatusest, tuleks neid vanemaid aidata ja õpetada, kuidas paremini toime tulla. Seda saame teha me kõik, mitte ainult sotsiaaltöötajad. Peamine on, et siinkohal ei saaks aitamisest näpuga näitamine, mida kõike ta valesti teeb, vaid et tõesti heatahtlikult aidataks ja juhendataks. Vahel me ei tule selle pealegi, et mõni ema on pärit näiteks sellisest kodust, kus hambaid ei pestud, ja ainult sellepärast ei oska ta seda nõuda ka oma lastelt. Piisab nõuandest, et olukorda muuta.

Miks inimesed sellistesse olukordadesse satuvad?

Üks peamisi asju, miks inimesed Eestimaal majanduslikku kitsikusse satuvad, on tervis. Väga palju on meie saate peategelaste hulgas neid, kel on kas osaline või täielik töövõimetus. Tihti on tervisemure selline, et pealtnäha ei saa midagi aru. Tohutult palju on ­depressiooni. Samuti seljahädasid, mis lihtsalt ei lase inimesel tööturul konkureerida.

Ka liikluskorraldus on sageli probleem. Kui inimene elab üksikus kohas, buss sõidab temast mööda vaid kaks korda päevas, siis ta ei pääsegi tööle. Kui sissetulekut pole, mille eest siis autot või bensiini osta? Paljudel pole ka juhiluba. Jälle surnud ring.

Kas kaastunne on see, mis selles olukorras tegelikult aitab?

Meil Eestis räägitakse palju privaatsusest. Mindki süüdistatakse selles, et tungin saatekangelaste «privaattsooni». Aga minu meelest on see mõiste pahatihti ära vahetatud ükskõiksuse või üksi jätmisega. Mugavam on kellegi käekäigu järele mitte küsidagi – äkki hakkabki kurtma ja siis justkui tekib vastutus aidata ...

Inimesed tahavad väga rääkida enda elust ja muredest. Ainult et sageli keegi ei küsi.

Miks on sinu arvates meie ühiskond selline – haige?

Sellele on kindlasti miljon vastust. Aga kui valida üks, siis minu meelest võiks lahti saada kalduvusest kohut mõista. Ära hinda teisi oma elukogemuse põhjal ega arva, et just nii, nagu sina elad, ongi õige. Võib-olla ei olegi ...

Vahel, kui kuulan mõne levinud arusaama järgi justkui natuke ullikese, ilma hariduseta ja ambitsioonideta inimese jutte ja arutlusi, olen taibanud, et ta on oma vähenõudlikkuses ja lihtsas talupojamõtlemises palju elutargem kui mina oma kõrghariduse ja karjääriga.

Me tegeleme liiga palju võrdlemise ja võistlemisega. Rühime muudkui, silmaklapid peas, mingi võidu või kauge eesmärgi poole. Edukuse poole. Ei märka olla rõõmsad selle üle, mis meil on. Ja nõuame ka oma lastelt ei tea mida – märkamata, et meie noored on väsinud, kurvad ja depressioonis. Ärgem nõudkem nii palju. Laseme teistel olla ja oleme ka ise. Lihtsalt.

Räägid palju lastest. Milline oli sinu enda lapsepõlv?

Mul oli väga turvaline, armastav ja tore kodu ning lapsepõlv. Mu isa on väga hella hingega Eesti mees, selline, kes märkab ja hoolitseb ning kuulab ära. Lapsena tundus ema käredam ja kärsitum, aga sain alles aastaid hiljem aru, et tegelikult oli ta kangelane. Kui minu väike õde sündis, tuli emal palju tema tervise pärast muretseda. Ta ohverdas selle nimel oma karjääri ja palju muudki. Mäletan siiani, mis häält tegi kudumismasin, kui ema öösiti Ukule kampsuneid kudus – et päevad oleks laste päralt.

Meil on alati olnud vanaema. Tema on minu jaoks vähenõudlikkuse ja kannatlikkuse etalon. Tean, et vanaema palub mulle alati kaasa taevase kaitsja, kui ma keset ööd autoga kodu poole vuran ...

Kuidas sa iseennast ravid ja kõigega hakkama saad? Võib vaid arvata, et sellise saate tegemine pole kergete killast.

Ega see nii raske nüüd ka ole, kui tihti arvatakse. Saan ju nii palju positiivsust tagasi!

Kuid eks vahel löövad emotsioonid lakke küll. Mõnikord olen lihtsalt suhtlemisest nii väsinud, et hea meelega tahaks nädalaks metsa kolida. Minu «ellujäämisnipp» kõlab nüüd igavalt ja klišeelikult, aga selleks on minu pere. Oma kodu on kindlus ja seal on kõik hästi. Kui emotsioonid vajavad selgeks seletamist, lähen koos oma mehe Tõnisega kümnekilomeetrisele kõndimisringile ja seejärel sauna. Oi, saun aitab meie peres alati kõigi murede vastu! Hea söök on samuti tähtis.

Läbipõlemist ei oska mina kuidagi paremini vältida kui kõik teised. Läbipõlemist märkad ju alles siis, kui see juba käes on. Tuleb lihtsalt uskuda ja loota, et äkki see läheb minust mööda.

Võib-olla on ainus nipp, mis praegu pähe tuleb, vaadata n-ö laiemat pilti. Kuulata ja märgata erinevate inimeste lugusid, tunda vajadusel neile kaasa ja mõelda sealjuures, kui hästi sul endal kõik on. Mina kasutasin teadlikult seda nippi juba Naistelehes töötades. Toimetasin vahel kurbade elusaatuste lugusid nii, et ise ulgusin nutta. Samas olin paar järgnevat päeva parem inimene – ei pirisenud kehva ilma üle ega karjunud laste peale. Tundsin teadlikult rõõmu, et mul üldse see päev on ja et mul üldse lapsed on – ja veel terved ka.

Oled sa õppinud oma emotsioone kontrollima?

No kuule, mul läheb saates pidevalt silm märjaks, nii et ei halda ma midagi! Kui vastav tunne on, siis nutan, kui jälle teistsugune, siis naeran. Esitan ilma valehäbita no nii «blonde» küsimusi vahel, et anna aga olla. Ja saate lõpusõnas ütlen asju täpselt nii, nagu ise arvan – ei pabista «poliitkorrektsuse» pärast. Lähtun oma väga armsa ja targa mehe ütlemisest: «Kõigile meeldida pole üldse raske! See on võimatu!»

Kuidas perekond sinu pikki tööpäevi ja tegemisi toetab?

Ma ei ütleks, et olen kogu aeg tööl ... Lihtsalt selle tööga pole nii, et lähed igal hommikul kell üheksa tööle ja tuled kell kuus koju televiisori ette.

Õnneks on minu poisid juba nii suured, et neile ei pea õhtul unejuttu lugema. Nad on mõlemad mõnusad ja iseseisvad sellid. Aga eks ma ikka tunne süümekaid selle pärast, kui ära olen. Püüan süümepiinu vaigistada nii, et kodus olles teen neile igasugu asju ette-taha ära. Liigagi palju! Näiteks püüan ma võttelemineku eel läbi mõelda ja valmis teha järgmiste päevade toidud. Ma tean väga hästi, et mu mehed saaks ise ka hakkama. Ja nad oleks lausa rõõmsad, kui saaks selle asemel, et külmkapist midagi üles soojendada, lihtsalt pitsat tellida. Aga seda vaaritamist on minu enda hingele vaja ...

Nad on kõige tähtsam tugi. Ja mitte ainult Tõnis ja mu pojad, vaid ka isa, ema, õde, õemees, vanaema, ämm, meheõde ... Kõik nad on toeks, tunnevad huvi ja hoiavad mind. Oskaks ainult samaga vastata ...

Üha enam on Eestisse tulemas ka pagulasperesid. Kui keegi neist abi vajaks, siis kas «Kodutunne» peaks sinu meelest aitama?

«Kodutunde» formaadi väljamõtleja on meie produtsent Kristi, see on kindlasti eelkõige küsimus talle. Minu enda jaoks pole mingit vahet, mis värvi või usku inimene on. Nagu mul pole ka vahet, kas teha saadet eesti või vene keeles. Kui lapsel pole oma voodit või rase naine peab talvel käima riidest tennistega, tuleb igal juhul aidata. Pagulaste hulgas on samuti emad ja lapsed ning isad, kes muretsevad oma pere pärast ja tunnevad süümepiinu, kui ei suuda perele head elu pakkuda. Täpselt nagu meil endal Eestiski. Selles suhtes pole minu jaoks inimestel vahet. Kui aga mängu tuleb vägivald, kui kellegi tegude pärast kannatavad teised, ei saa seda sallida. Ka ses suhtes pole vahet, mis värvi inimene on ...

Sageli jääb mulje, et oleme üsna vaenulik rahvas. Kas see on nii või näed sina päev-päevalt aina rohkem abivalmis eestlasi? Miks meil kipub olema üks või teine äärmus?

Ega äärmusi ole ju ainult meil, igal pool on. Inimkond on selliseks paraku loodud.

Mina näen oma töös tõesti väga palju abivalmis eestimaalasi. Kui me oma «Kodutunde» bussiga mööda maad sõidame, tuleb ikka mõni proua või härra häid sõnu ütlema või mõni ettevõtja ulatab visiitkaardi, et «kui teinekord abi tarvis ...». Või saabub samast majast, kus parajasti ehitame ja müristame, naaber ahjusoojade saiakestega ukse taha ... Selliseid asju juhtub kogu aeg.

Viha põhjus on sallimatus. Ikka seesama veider veendumus, et «mina olen hea ja õige, kes on teistsugune, on loll ja ise süüdi!». Näiteks vahel kuulen meie saatekangelaste aadressil suhtumist stiilis: «Mina olen pidanud terve elu rasket tööd tegema ja ise hakkama saama, aga neile minnakse lihtsalt ja ehitatakse tasuta!» No mis ma oskan kosta? Esimese hooga tahaks küsida, et mis sinult siis ära võeti sellega, et tolle teise pere lapsed endale «Kodutunde» abiga ilusama toa said? Midagi ei võetud ju. Miks on nii raske teiste pärast rõõmu tunda?

Millist tulevikku sa Eestile ja eestlastele soovid?

Ärgem võrrelgem end kogu aeg teistega. Nõnda jääb ära nii see kompleks, et oled kellestki kehvem ja pead palehigis end depressiooni rügama, kui ka teine äärmus – tundmus, et ainult sina tead asju ja kõik teised on lollid. Ela ja tunne rõõmu, et sulle see päev anti, ja lase teisel ka elada. Ning kui on sinu võimuses, siis tee head.