Eve Kivi: „Eesti pensionäri elu ei ole ju elu!“

Miljon korda on temalt uuritud nooruslikkuse retsepti, kuid Eve sõnul tal seda polegi. Kui üldse kusagil mingi nipp on, siis võib-olla see, et ta on alati vaadanud, mida endale suhu pistab ning kui palju ennast liigutab. «Ma pole siiamaani elus ühtegi hamburgerit söönud, ja koolat ei ole ka joonud. See on täielik mürk!»

 «Ämm hakkas suure häälega nutma ...»

Eve tunnetab oma keha hästi ning saab aru, mida ta võib ja mida ei või süüa. «Ma söön väga hea meelega seapraadi hapukapsaga ja rasvast parti, ja pardirasva panen ka veel kartulile peale – see on kõik väga mõnus,» ei hoia ta figuuri nimel end ühestki maitsvast kodus valmistatud toidust eemal. Aga kui ühel päeval naudib rohkem, siis järgmisel võtab iseenesest kergemalt.

Naise sõnul tehti juba tema lapsepõlvekodus väga hästi süüa. Nimelt oli tema ema meisterkokk, kelle kõrvalt ka tema söögitegemise ära õppis. «Tegin alati kodus süüa ja ikka maitsvaid toite. Ehkki minu esimene ämm hakkas algul suure häälega nutma, et nüüd tema poeg näljutatakse surnuks. Aga näitlejad teevad vastupidiselt mõnele levinud arvamusele tegelikult väga hästi süüa. Meest ju hoitaksegi hea söögiga, eks ole,» muheleb Eve ning lisab, et teeb ka praegu väga palju ise süüa ning väljas söömine on vaid hädaabinõu juhuks, kui aega napib.

Üks kuldreegel on näitlejannal veel – mida vähem süüa nisutooteid, seda tervislikum on. «Aga see tuleb asendada millegagi. Näiteks juurikatega.»

Ka trenni on Eve teinud terve elu. Liikuma peab, ent praegu on tema organism veidi nõrgem ning jõusaalitrennid seega ära jäänud. «Aga kui muud ei saa teha, siis jalgrattaga saan ikka sõita! Kuigi ma võtan praegu valuvaigistit nädalas mitu korda, et saaks üldse liikuda ja käia. Loodetavasti on see ajutine ja ma kavatsen järgmisel aastal hakata jälle täie jõuga trenni tegema. Praegu lihtsalt olude sunnil ei saa, käsi ei luba,» seletab ta, vihjates kuu aega tagasi katki kukutud käeluule.

Igatseb näitlemist

Eve ei salga, et igatseb näitlemist väga. Samas on ta rahul ka praeguse reklaamikonsultandi ametiga Kanal 2s, mida ta viimased umbes viis aastat on teinud poole kohaga – nii on lihtsalt endal parem. Eve tunnistab, et ei armasta hommikuti vara tõusta, talle meeldib rahulikult ärgata ja kodus toimetada ning alles siis poolest päevast tööle minna. «Ma ei maga kaua, üle üheksa tavaliselt mitte, aga tõusta kell seitse-kaheksa – seda ma ka ei taha,» tõdeb ta ning selgitab, et on terve elu olnud pigem õhtuinimene ja sissekulunud harjumusi enam naljalt ei muuda.

Kas aga Eve kujutab ette elu päris kodusena, ilma töökohata? Siinkohal leiab daam, et eks siis paistab – mis seda ikka niisama ette kujutada. «Ma ei ole mõelnud sellele peale ... Mulle tehti ettepanek kirjutada teine raamat, aga praegu pole mul selleks ju aega. See valmib peas,» lisab ta. Mõne aasta eest ilmunud elulooraamatusse «Ma olen elanud» ei mahtunud Eve sõnul kaugeltki kogu soovitud materjal ära, nii et mõtteid uue raamatu jaoks jagub küllaga. Samuti arvab näitlejanna, et päriselt pensionile jäädes tahaks ta veel ka praegusest rohkem reisida.

Vene armastus ei kustu

Eve on kindel, et ta saaks tegelikult ilma tööta ilusti hakkama – tal on selleks võimalused olemas. «Ja ega mul pole Venemaaga ka suhted katki, ma käin seal väga tihti,» kinnitab ta ning selgitab, et Venemaal ei heideta kõrvale «kõrgemas vanuses inimesi». Nii kaua, kui inimene jaksab lavale tõusta, nii kaua teda erinevatele festivalidele tehtud elutöö eest tänuks ka kutsutakse. Vanad näitlejad esinevad meelsasti, publik teab ja mäletab neid ning võtab vastu väga marulise aplausiga. Ning mõistagi ei tule sellistel puhkudel taksoarveid ega hotellitube ise kinni maksta ...

«See on natukene teistmoodi kui meil siin, Eestis juhtub sellist asja haruharva. Olen jälginud, et paljud meie näitlejad on täiesti kõrvale jäänud,» kahetseb Eve. «Venemaal aga lihtsalt väga armastatakse näitlejaid ja kino. On alati armastatud.»

Naine on kindel, et see kuulus ja palju räägitud Vene hinge eripära on olemas: suur ja soe süda. Samuti on neil teistmoodi austus vanemate inimeste vastu. Eve on märganud, et Eestis pole vanu inimesi suurtes linnades praktiliselt üldse märgata. «Aga Moskvas nad jalutavad ringi ning istuvad majade juures pinkide peal, ajavad juttu. Kes meil maja ees pingil istub, kui sul just oma maja pole? Mitte keegi ei istu, isegi puiesteel väga harva. Aga Moskvas istutakse.»

Ta teab ka, et vanaema või vanavanaema on idanaabri juures pere kõige tähtsam liige. Teda kummardatakse ja austatakse ning tema soovidega arvestatakse. Eestis domineerib aga Eve meelest vanainimeste suhtes pigem see suhtumine, et mis sa tuled ja tüütad jälle. «Aga eks see olene perest ja sellest, kuidas lapsi on kasvatatud,» arvab ta.

 Liiga vara vanaks?

Rääkides endaealistest eestlastest, tõdeb Eve, et inimesed jäävad meil liiga vara vanaks. «Ja siis muidugi need imeväikesed pensionid! Ma ei kujuta üldse ette, kuidas üksik inimene niimoodi elatud saab? See ei ole ju elu! Kui inimesed on kahekesi, siis nad saavad kaks pensioni, ühe maksavad üüriks ja teisest siis virelevad, ei ela ega sure. See on ikka häbematu,» saab ta valitsuse peale lausa pahaseks, et meil ei osata riigi raha õigesti jaotada.

«Kusagile ju laristatakse, näete, kui palju meil oli Kreekale või Itaaliale anda! Siis oli raha küll! Ainult pensionide jaoks ei jagu. Ja lastetoetusteks! Need 19 eurot, mis lapsetoetus kuus on – no ma ei tea, ma ütleks, et pistku peesse!»

Eve mõtiskleb, et ehk toimub muutus siis, kui praegu «pukis» olev põlvkond vahetub nooremate vastu ning viimased võtavad mõistuse pähe.

Tulles aga tagasi Eve mõtte juurde, et meie inimesed jäävad ruttu vanaks, siis – miks see nii on? «Eks see tuleb nii eluraskustest kui ka laiskusest. Need, kellel on võimalus tegutseda ja täisväärtuslikku elu elada, lihtsalt ei viitsi. Kui oled terve ja sul on raha, siis miks sa pead istuma ja kilosid koguma?» esitab ta retoorilise küsimuse. Ning lisab, et paljud mõtlevad juba 50aastaselt, et nad on juba liiga vanad ning et ainus variant ongi koos mehega kodus istuda. Samas leiab Eve, et ega kritiseerida ka väga maksa – igaüks langetab oma valikud. «Aga tahaks ju, et elu läheks paremaks, sest ainuüksi vabadus ei toida.»

Austajaid? Ikka jagub

Lõpetuseks ütleb näitleja kelmikalt, et hoolimata küpsest east on tal austajaid siiani palju, eriti Venemaal. «Vahel hakkab lausa piinlik,» muheleb naine ja jutustab, et Venemaal vaieldakse siiani, kas ta on pigem nende või siiski Eesti näitleja. «Nemad ikka arvavad, et nende oma. Mis sest, et Eestis elan.»

Eve ei salgagi, et selline soe tähelepanu on tegelikult väga tore. Kuigi on momente, kui slaavi armastus ka pisut piinlikkust põhjustab. Siin meenub Evele kohe, kuis ta hiljuti Tallinnas trammilt maha astus ja üks omajagu viinane tegelane üle tänava hõiskas: «Eve Kivi – naša ljubov!» Eve loomulikult vaatas, kuidas võimalikult kiiresti minema sai ...

Ühel teisel korral aga astus tema juurde noor Vene mees, nii kolmekümnendates, ning hakkas teda kätele ja põskedele suudlema, öeldes, et «nad» väga armastavad teda. «Töökaaslane, üks operaator, kellega koos tänaval ootasime, ainult itsitas kõrval,» teeb seik takkajärele Evele endalegi nalja.