Miks pole Leida Laiuse elulugu tänini ilmunud? (8)

Sügisel 2002 esilinastus PÖFF-il Jüri Sillarti täispikk dokumentaalfilm „Leida lugu“ – film Eesti ühest omanäolisemast režissöörist Leida Laiusest, kelle loomingusse kuuluvad „Mäeküla piimamees“, „Ukuaru“, „Kõrboja peremees“, „Libahunt“, „Naerata ometi“, „Varastatud kohtumine“. See kõik on filmiklassika, 1960. aastatel meie ainsa naisrežissööri pärand, mis koos teiste tema filmide analüüsi ning Leida Laiuse elu jäädvustamisega ootab lisaks Sillarti dokile juba pea 20 aastat kaante vahele jõudmist.

Ajakirja Kultuur ja Elu jaanuarinumbris 2003 räägib Jüri Sillart oma värskest linateosest: „Eriti oluline oli selle filmi („Leida lugu“ – J. K.) puhul 2001. aasta kevad, kui oli viimane hetk saada mõningad inimesed kätte. Sest aeg vajub üle serva ja enam tagasi ei tule.“ Paar rida allpool aga jätkab: „Väga suure töö on ära teinud [Leida Laiuse] sõbranna Silvia Kiik, kes korjas üles Leida arhiivi. Silvia sulest peaks sügisel (2003 – J. K.) ilmuma raamat.“ Kahest viimasest Sillarti lausest on esimene kahetsusväärselt ebamäärane, teine ennatlikult optimistlik.

Silvia Kiige sulest pole tänini raamatut ilmunud ja 15 aastat hiljem võib väita, et ilmumata see jääbki. Kas see võiks tulevikus ilmuda mõne teise filmiteadlase sulest, jääb praegu segaseks. Leida Laiuse arhiiviga on aga veelgi segasemad lood.