Foto: PantherMedia/Scanpix
Liigume
1. mai 2018, 09:00

ÜLEKAAL rikub mehe elu

Kui vööümbermõõt enam meetri piiresse ei mahu, tuleb midagi ette võtta. Mehe elu võib ülekaal täiesti ära rikkuda, teab Tartu Ülikooli kliinikumi meestearst Margus Punab.

Miks meestel koguneb rasvalaadung kõhule? Naistel jaguneb see justkui ühtlasemalt.

Ega naisedki ühtlaselt rasvu, neil kipub rasvkude puusadele kogunema. Ühest vastust ei ole, see protsess on seotud hormonaalsete eripäradega. Me peame lihtsalt tõdema, et tegu on soolise erisusega.

Kas kõhurasv on puusarasvast kuidagi ohtlikum?

Kindlasti. Kõhurasv on bioloogiliselt aktiivne rasv, mis toodab väga palju bioaktiivseid aineid. Kõhu rasvkude muudab hormonaalset tasakaalu, näiteks töötatakse seal meessuguhormoone ümber naissuguhormoonideks. See on aktiivne kude, mis kipub mehe organismi päris tugevalt mõjutama.

Millistes mõõtudes ja numbrites peaks püsima, et mitte lasta kõhul oma elule liiga teha?

Kui vaadata terviseriske, siis kehamassiindeks ei pruugi alati olla ideaalne mõõdupuu. Suure tõenäosusega tuleb arvestada, et noortele on hea üks ja vanematele inimestele natuke teine number. Rusikareegel, et kehamassiindeks olgu 25, ei pruugi alati kehtida.

Vööümbermõõt on parem mõõdupuu. Kui vööümbermõõt läheb üle saja, peaks midagi ette võtma. Selle üle, kust läheb piir, diskuteeritakse. Meie uuringud näitavad isegi, et juba 94 sentimeetrist alates hakkab mehe tervis natuke nihkesse minema. Normi piirid on aga 94 ja 102 cm vahel.

Kaalukust ei saa siis alati ühtmoodi hinnata – mis ühele paras, see teisele liig?

Kaalu puhul peab alati vaatama, millised on kaasnevad kehalised muutused. Mõnele mehele kerge ülekaal päris katastroofi ei tekita, aga osale lihtsalt ei sobi ülekaal. Oma kliinikus teeme patsientidele ka biokeemilisi analüüse ja väga selgelt näeme, et mõnel mehel, kes on võtnud viimase aasta jooksul näiteks 5–6 kilo juurde, on organismi tasakaal juba paigast ära. Mõni inimene lihtsalt ei tohi endale ülekaalu lubada.

Ja selleks tuleb vähem süüa ja rohkem liikuda?

Võib küll öelda, et kehtib rusikareegel: kui saame rohkem kilokaloreid, kui päeva jooksul ära kulutame, siis suure tõenäosusega need meil organismis talletuvad. Aga see ei pruugi olla ka päris lõplik tõde. Ilmselt tuleb arvestada ka geneetiliste ja kehaehituslike eripäradega ning ainevahetuse tüüpidega. Nii et mõjutegureid on palju, aga laias laastus määrab ülekaalu tõesti see, kuidas me sööme ja milline on meie füüsiline aktiivsus.

Kuidas on alkohol ja ülekaal omavahel seotud?

Alkohol ja ülekaal on tihedalt seotud. Alkohol on suure kalorsusega ja enamasti võetakse alkoholi söögile lisaks. Alkoholil on veel teine toime: alkohol kasvatab söögiisu. Kolmandaks võib alkohol maksa kaudu mõjutada organismi regulatoorseid mehhanisme.

Seitse drinki nädalas suure tõenäosusega inimesele tervisehädasid ei tekita, kui see kogus päris ühe korraga organismi ei jõua. Üks naps ehk alkoholiannus on 12 cl veini, 0,3 l lahjat õlut ja 4 cl kanget alkoholi. Kui võtta kaks annust päevas, on probleemid varsti näha. Soome uurijad on väga kenasti näidanud, et suure tõenäosusega on null annust parem kui seitse ühikut ja seitse ühikut parem kui neliteist.

Kas stress muudab inimese organismi biokeemiat ja me võtame sellepärast kaalus juurde või paneb stress lihtsalt rohkem sööma?

Siin ei ole jälle ühest vastust. Minu esimene hüppeline kaalutõus tuli, kui olin esimest korda pikemat aega välismaal täiesti võõras keele- ja kultuurikeskkonnas. Mu füüsiline aktiivsus väga suur ei olnud ja stressisöömine tekkis ka, aga arvan, et see kaalutõus ei olnud ainult söömisest. Ainevahetuse regulatsioonis tekib teatud fikseeritud punkt. Kaal ei tõuse niiviisi, et täna kilogramm ja nädala pärast kilogramm, kaalutõus toimub enamasti ikkagi astmeliselt ning organism reguleerub jälle uuele tasemele. Ülesöömine ja stress võivad olla need tegurid, mis järgmisele tasemele viivad. Tean inimesi, kes stressisituatsioonis võtavad kolm kilo juurde ja rahulikus situatsioonis jälle alla, see on täiesti tüüpiline reaktsioon. Aga kui asendada liikumine autosõidu ja stressiga, siis on kaalutõus kiire tulema.

Sageli öeldakse, et ülekaal on juba geneetiliselt perekonnas sees, meil olid peres kõik paksud.

Ma arvan, et see on pigem perekonna toitumise küsimus. Sageli on mul kaks suurt inimest vastuvõtul – mees ja naine. Sel juhul on minu arvates siiski tegu koduse toitumise eripäraga. Aga ei saa välistada, et need inimesed ongi sellised, kellel kuhjuvad kilod kergemini – osal inimestest on ülekaal tõesti kerge tekkima.

Inimese tervis ja kaal on otsapidi seotud ema rasedusaegse tervisega. Kaal ja sellega seotud tervisehädad saavad sageli alguse hoopis emaüsas, eriti kui emal tekib mõne toitaine vaegus. Hiljem ongi see laps justkui programmeeritud maksimaalselt ära kasutama seda toitu, mis tal puudu jäi. Sealt tulevadki teatud eelsoodumused, aga need ei ole alati geneetilised, vaid sünnieelsed.

Palju räägitakse sellest, kuidas ülekaal viib südamehädadeni, aga milline on ülekaalu ja androloogiliste haiguste seos?

Kaal on ükskõik millise androloogilise probleemiga (hormonaalsed muutused, seksuaalhäired, eesnäärmehaigused, viljatus) väga otseselt seotud. Ülekaal muudab hormonaalset tasakaalu, selle tõttu kannatab eesnäärme enda sisemine regulatsioon ja vastupidavus. Ja see loob eeldused eesnäärmepõletiku ja ka vähi tekkeks. On väike tendents, et ülekaalulistel on rohkem eesnäärmevähki, ja täiesti selgelt on näidatud, et ülekaalulistel on eesnäärmevähk agressiivsem.

Libiido vähenemises on siis ka ülekaalul kaalukas roll?

Libiido on ühtpidi palju mõjutatud psüühilisest tasakaalust – kui ülekaaluline mees oma kaalu pärast põeb, siis segab see teda psühholoogiliselt. Aga oluline on ka hormonaalne tasakaal. Kui meessuguhormoon muudetakse rasvkoes naissuguhormooniks, siis meessuguhormooni tase lihtsalt langeb.

Ülekaalu teemadega tuleb Tartu Ülikooli kliinikumi meestekliinikus tegelda iga päev?

Meil on meestekliinikus spetsialistid, kes just kaaluga tegelevad, aga et kaal on väga üheselt seotud androloogiliste probleemidega, siis enamasti jõutakse ka meestearsti vastuvõtule. Arsti roll on mehele näidata, mida ja kuidas ülekaal tema organismis mõjutab. See annab motivatsiooni, et liigsest kehakaalust lahti saada.

Kui me vaatame tänaval ringi, siis näeme väga palju ülekaalulisi kolme- ja neljakümneaastasi, aga suhteliselt vähe viiekümnendates tüsedaid mehi ja peaaegu üldse mitte ülekaalulisi kuuekümneseid mehi. Põhjus on selles, et need mehed on kas kuuekümnendaks eluaastaks oma tervisehädadesse surnud või on nad aktiivselt oma kaalu kaotanud, tervisehädade tõttu tegelikult. Minu roll on püüda ülekaalulistele patsientidele näidata, et kui nad samamoodi jätkavad, siis kümne aasta pärast on neil infarkt või mõned teised jäävad tervisekahjustused. Ameerikas tehtud uuringute järgi on seitsmekümnendaks eluaastaks surnud pooled ülekaalulised mehed. Meil lisandub veel muid tegureid.

Milline on teie kõige olulisem nõuanne?

Kõige olulisem nõuanne on see, et kaal kulutab organismi pikaajaliselt. Pole nii, et ülekaal toob kohe haiguse. Enamik ülekaalulisi patsiente ei tunne esimestel aastatel midagi, nad tulevad näiteks viljatusprobleemiga, me teeme uuringuid ja näeme, et maksas on muutused, veresuhkrus algavad muutused, kusihappe tase on kõrge. Inimene ise neid hädasid veel ei taju, aga viie aasta pärast on tal võib-olla podagra, südameprobleemid tulevad kümne-kahekümne aastaga. Tugevalt ülekaalulistel hakkavad ilmnema liigesehädad, tõenäoliselt ka seljaprobleemid. Häda on selles, et esimese kümne aasta jooksul on veel võimalik midagi teha, pärast on juba hilja, siis tuleb invaliidsus.

Kaalu tuleb langetada targalt. Kui me lihtsalt lülitame mingeid toitaineid menüüst välja, võime tekitada organismis tasakaaluhäire ja niipea, kui me ei suuda enam mingi aine puudujääki kannatada, sööme üle.

Kuidas suhtuda rasvaimusse ja mao vähendamisse?

Kui nüüd tahta kõhtu kiiresti vähendada, siis tuleb minna jõusaali ja hakata kõhulihastele trenni tegema, siis saavad lihased tugevaks ja kõht surutakse sisse tagasi. Kaal kohe ei lange, sest rasvkude asendub lihaskoega. Rasvaimu tehakse, ega ma ei saa öelda, et see mõjuta on. Mao vähendamise operatsiooni kohta arvan aga, et see on kõige viimane asi. Esiteks võetakse endale operatsiooni risk, teiseks mõjutatakse organismi regulatsiooni sellisel määral, mis minu arvates on üle mõistuspärase.

Minu patsientide hulgas ei ole ainult ülekaalulised, vaid ka nn tippkaalujälgijad, kelle organismi tasakaal on paigast ära viidud. Mul on kolm väga drastilist juhtu, kus inimene on tohutu kiirusega võtnud kümneid kilosid maha ja see on viinud organismi tasakaalust välja. Nii et äärmused ei ole kohe kuidagi head.

Umbes viie aasta pärast võime rääkida, mis on mao vähendamise operatsioonidest saanud. Meie kliinik teeb selles osas päris tihedat koostööd opereeritutega, et jälgida, kuidas nendel meestel hiljem läheb ja kas on probleeme. Võib-olla ma viie aasta pärast ütlen, et see ongi ideaalne lahendustee, aga praegu olen ettevaatlik. Kui minu juurde tuleb keegi nõu pidama, siis ma soovitan midagi muud, vähemalt aasta jooksul. Aasta võikski endale perspektiiviks seada, kui tahta kaalu mõistlikult langetada.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2011. aasta juunikuu ajakirjas.