Foto: Gabriela Liivamägi
Mitmesugust
21. aprill 2018, 08:00

Näitleja Maarja Jakobson: olen käinud kiropraktiku juures, kes päris korrektselt ei käitunud

Nädalavahetuseti heidame pilgu Naistelehe kullafondi ja meenutame lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid. Täna meenutame kaanelugu Maarja Jakobsoniga, kes ahistamisskandaalide valguses rääkis enda kokkupuudetest antud teemaga.

25. oktoober 2017

Näitlejanna Maarja Jakobson ütleb, et ahistamisest võimalikult avalikult rääkimine on ainus ravim selle õuduse vastu. Ent on vaja veel tööd teha, et tüdrukutel oleks rohkem eneseuhkust ja nad näeksid maailma laiemalt kui lihtsustatud printsessimuinasjutuna.

Maarja (39) ütleb, et see teema puudutab teda isiklikult. «Olen nii palju kuulnud teistelt naistelt karme lugusid, et tean: see teema on olemas ja väga tõsine,» sõnab naine. Tal endal on olnud õnne otsesest ahistamisest pääseda. «Keskkooli viimases klassis sattus küll kord mu teele liputaja, korra elus olen käinud ka kiropraktiku juures, kes päris korrektselt ei käitunud. Selleks ajaks olin aga juba nii suur tüdruk, et mõlemad kogemused ajasid rohkem naerma.»

Ka seriaalis «Nukumaja», kus näitlejanna mängib, on ahistamine olulise loona sees. «Peategelane Eva (Karin Rask) otsib vastuseid oma lapsepõlve painajatele; minu tegelaskuju Anete käitub naisena, kes on ilmselgelt olnud ahistavates suhetes,» selgitab Maarja. Aeg on tema sõnul selline, et kaua varjus olnud asju tuuakse päevavalgele.

Kolme lapse, kahe poja ja tütre emana on ta samas üsna murelik. «Vägivald lapsepõlves, teismeeas, paarisuhtes on aina tõsisem teema. Mitte ainult naiste suhtes – sama võivad kogeda ka noored mehed.»

Ehkki kõike seda võib olla raske kuulata, on oma lugude avalikuks tegemine naise meelest ainus ravim selle õuduse vastu. Praegu on ots selgelt lahti tehtud, lugusid tuleb kindlasti veel. «Neile, kes küsivad «Miks nüüd, miks te enne vait olite?», on vastus lihtne: ei julgenud. Ühiskond on kogu aeg olnud ohvrit süüdistavas positsioonis. Paistab, et see jää hakkab vaikselt murduma.»

Maarja nendib, et meile võib tunduda, nagu oleks praegu seksuaalset ahistamist järsku väga palju, kuigi tegelikkuses on tänu julgetele rääkijatele rünnakuid pigem vähemaks jäänud. «Terve 20. sajand on naised enda eest võidelnud ja tulemused on täiesti olemas.»

Miks naised sellistesse ebameeldivatesse ­olukordadesse satuvad?

Vägivalla tekkimise mehhanisme uurivad ja sõnastavad kõige paremini vastava eriala teadlased. Elu jälgiva inimesena näen seda, et mustrid on väga-väga vanad. Soorollid, ettekujutus sobivast käitumisest, need hääled meie peas, mis ütlevad, mis sobib ja mis mitte. Vahel tahaks küsida: kes räägib?

Kuivõrd palju sina näitlejanna ja naisena oled kogenud ahistamist, kui mõelda Hollywoodis Harry Weinsteini ümber toimuvale?

Olen kuidagi alati puhtalt pääsenud. Üks juhus, mis on mulle raskelt mõjunud, siiski oli. 14aastasena olin ühel peol, kus kaks minuvanust tüdrukut langesid grupi­vägistamise ohvriks. Sain sellest teada järgmisel ­hommikul. Nad olid enne ennast pildituks joonud. ­Ilmselt seetõttu olen alkoholi alati ettevaatusega ­suhtunud.

Näitlejana pole ma ahistamist kogenud, ei teatris ega filmis. Ühte lugu tean aastate tagant, kus vanem ­meeskolleeg kippus äsja teatrisse tulnud näitlejannale käsi peale panema. Tüdruk polnud aga suu peale ­kukkunud, kehtestas ennast ja kaugemale see asi ei läinud.

Kui mõtlen oma õpetajate ja lavastajate peale, kellega töötanud olen, on mul ainult head kogemused. Ehk on elu mind lihtsalt hoidnud? Kindlasti on naisi, kel on samas ajas ja ruumis toimides olnud hoopis teised kogemused.

Praegu pean silmas ikka ainult otsest füüsilist ärakasutamist. Seda, et naistele vähem makstakse, on rohkem kuulda. Viimased aastad, mil olen töötanud Tartu Uues teatris, on ka selles suhtes olnud nüüdisaegsed, et kõiki näitlejaid on võrdselt koheldud.

Eelmisel kevadel, kui oli suur palgalõhe kampaania, küsis mu kaheksa-aastane poeg, mida see tähendab. Seletasin. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles: «Emme, luba, et kui sa järgmine kord tööle lähed, küsid sama palka kui mehed.» Noh, viimane kord, kui palga üle tuli läbi rääkida (mitte teatris), ütlesin produtsendile, et olin oma pojale sellise lubaduse andnud. Vastus üllatas mind positiivselt: «Ma maksan naistele ja meestele alati sama palka, ma ei tee vahet.» Loodan, et selline suhtumine muutub üleüldiseks.

Kustmaalt sinu arvates ahistamine üldse hakkab?

Raske öelda, väga raske. Sealtmaalt, kus üks ütleb selgelt «ei» ja teine teeb edasi. See on kindlasti ahistamine. Endast nõrgema ohvriks valimine on ahistamine.

Kuidas peaksime oma tütreid kasvatama, et nad julgeksid pikalt saata ja vahet teha, mis on süütu flirt ja mis lihtsalt nali?

Ilmselt tuleb kõige rohkem julgustada usaldama oma sisetunnet. Igaüks saab aru, millal on flirt ja süütu nali ning millal see muuks üle läheb. Kui ohutuled põlema hakkavad, tuleb neid märgata ja hea kasvatus pikalt saata. Clarissa Pinkola Estés (kirjanik ja psühhoanalüütik – toim.) on öelnud umbes nii, et hundiema ei saada oma kutsikaid maailma sõnumiga, et kõigi vastu tuleb hästi kena olla. Inimesed pole küll hundid, ent noori testosteroonist pungil isaseid täis ööklubi pole ka päris pühapäevane jalutuskäik pargis. Ja veel üks asi: kuigi ma olen kaugel sellest, et öelda, tal oligi seelik liiga lühike – blame the victim (süüdista ohvrit – toim.) –,
ei saa kuidagi mööda vaadata asjaolust, et riietus on kommunikatsioon. Popmuusika visuaal on tänapäeval pornograafiast läbi imbunud. Ei teeks paha seda analüüsida ja küsida, kas sõnum, mida oma riietusega edastan, on kindlasti see, mida tahan. Laulja ekraanil on oma maailmas turvaliselt eraldatud, aga peaaegu paljaste tissidega noor naine ei välju õhtul kodunt mitte avakosmosesse, vaid teiste inimeste hulka.

Utreerides: kas mehed on siis sead? Kuhu on jäänud tõelised rüütlid, kellele saab kindel olla?

Mehed pole kindlasti mitte sead, vaid inimesed. Kui öelda, et mehed on sead, järeldub sellest kohe, et naised on nõiad – Odysseuse ja Kirke lugu. Esiteks pole naised kindlasti sellega nõus, et nad on ainult nõiad, ja teiseks: Kirke moondas mehed sigadeks. Nii et mehe teeb legendis seaks nõiast naine. Kehvad valikud, eks? Parem on valida midagi muud.

Rüütlite ja kogu selle printsi-printsessi kontseptsiooniga on mul aga tõsiseid probleeme. Muinasjutud on vanad võimsad lood ja väga vajalikud, et neid edasi jutustataks. Kuidagi on aga juhtunud nii, et kogu sellest lugude mitmekesisusest paistavad kõige rohkem välja üheülbalised variandid. Keskaja Euroopast pärit printsi-printsessi kujund on ahtake, ometi oli see vähemalt mulle ellu astudes nagu ideaalmudel meeste-naiste suhetest. Ühesõnaga: kui sa oled tüdruk, on sinu osa olla ilus ja oodata. Paremal juhul kas lohe vangistuses või kõrges tornis, halvemal juhul lausa koomas lamades.

Siin on kohe kaks viga, kaks kahtlast kohta: mida teha, kui ei taha ainult oodata ja kui sa pole piisavalt ilus? Äkki ei kvalifitseeru printsessiks? See oli minu teismeea põhiline hirm.

Ka poistele on see väga raske koorem kanda. Nemad peavad sellele vaevaga üles leitud printsessile tagama elukestva õnne. Ja üldse, kas kohale kapates hobune ikka oli piisavalt valge? Selline mudel on tasakaalust väljas.

Mu tütar armastab praegu väga selliseid muinasjutte. Kavatsen seda ringi laiendada teiste lugudega ja arutleda temaga ka selle üle, kas printsessiks olemine on naise tähtsaim arhetüüp siin elus.

Kuidas kasvatada poegi nii, et nad oleksid naiste vastu truud ja sõbralikud?

Mustrite muutmine on kõige raskem. Isegi muidu väga nüüdisaegsed mehed võivad kodus oma naiste ja lastega olla uskumatult palju kinni vanades käitumismustrites. Austa ennast ja teisi. Sa ei pea alati kõike saama. See on ju vägistamise anatoomia: mina saan, mida tahan, ükskõik mis hinnaga.

Kas siit võib jõuda tolerantsust külvava maailma­vaateni. Et oleme liiga sallivad ja seetõttu ei julge «ei» öelda?

Ei, need on kaks eri asja. Sallivuse suurendamine, millega praegu vihaselt tegeldakse, ja vägivald endast nõrgema vastu on erinevad asjad. Ahistamine on eelkõige seotud jõupositsiooniga.

Samas rõhutavad naised võrdsust ja iseseisvust ning tugevust. Kas see on õige?

See on keeruline teema ja ideoloogiatest ning erinevalt mõistetud kontseptsioonidest läbi imbunud. Mis on võrdsus? Oleme ja jääme meeste ning naistena füüsiliselt alati erinevaks – seda ei saa eitada. Õiglane oleks, kui meie panust ühiskonda võrdselt hinnataks. Mitte nii, et mehe töö on automaatselt kuidagi väärtuslikum.

Arvan, et kõige oulisem on tegelikult kasvatada austust ja lugupidamist teise inimese vastu, olgu ta mees või naine. Seda, et oleme kõik väga sarnased, polegi nii raske kogeda.

Kuidas sa ise oled oma elu ja enda eest seisnud? Kas tunned, et oled pigem see, kes on jätnud midagi ütlemata, või pole julenud keelduda, sest kannatab renomee või muud inimsuhted?

Olen ikka olnud see meeldida ja õigesti käituda püüdev tüdruk. Mida vanemaks, seda vahetumaks ja ausamaks olen muutunud. See toob nii mõnigi kord kaasa selle, et enne ütlen, siis mõtlen. Siis on oma lapsesuu pärast häbi, aga aususe üle jälle hea meel.

Miks on naistele sageli nii oluline, mida teised neist arvavad? Sellele ollakse nõus isegi ennast ohvriks tooma.

Kummaline, kuid see on jah oluline, on ka mulle olnud. Ma ei teagi, mispärast. Ehk on meid ikkagi eelkõige niimoodi kasvatatud?

Kas sa muretsed oma tütre tuleviku pärast? Millised nõuanded sa talle kaasa annad, et ta tubliks ja ise­seisvaks naiseks kasvaks?

Ei muretse. Usaldan elu ja selle toimimist.

Paistab, et tal on kõik eeldused olemas. Ta küll kipub end juba teistega võrdlema (on praegu nelja-aastane), heitub sellest, kui joonistus ei tule nii hästi välja kui teistel või kui kellelgi on ägedam kleit kui temal. Samas kehtestab ta end oma vendade keskel. Rusikad hakkasid meie majas välkuma alles hiljaaegu (ja mitte poiste vahel). «Usalda ennast» on vist kõige olulisem sõnum.

Millised õpetussõnad sinu ema sulle naiseks sirgudes kaasa andis?

Ma ei mäleta, et ema oleks mind kuidagi konkreetselt õpetanud. Meenub aga see tunne, et ta usaldas mind, võib-olla isegi liiga. Aga nagu ikka, on parem, kui vanemad kõike ei tea.

Kui paljud naised satuvad ahistamise ohvriks just eneseusalduse nappimise tõttu?

Ainult sellepärast satuvadki. Enese väärtust teadva naisega lihtsalt nii ei käituta ja ongi kõik. Signaalid, mis ta välja saadab, ei luba seda.

Sageli alaväärtustatakse end füüsilise vormi või oleku pärast. Kas naise keha on tänapäeval justkui asi, millele hinnangut anda?

Ma ei usu, et keegi meist tuleb teismeeast niimoodi läbi, et seda (kehakuvandi – toim.) probleemi ei teki. Küsimus on, kui kaugele me sellega läheme. Mis vanuses hakkame ennast pärast lapseiga oma kehas uuesti hästi tundma? Praegu paistab, et 40 on just see aeg. Nüüd on mul vahel selline tunne, et olen jälle muretu nagu laps, aga tugevam ja targem.

Kas Eestis on sinu arvates kehakultus?

Terves (lääne)maailmas on, see pole Eesti eripära. Miks, polegi lihtne vastata. Äkki on see pärandus meie loomadest esivanematelt? Terve ja tugev – ellujäämise ja paljunemise šansid on kõige suuremad. Elu sisemine sund, liikumapanev jõud on ju ikka edasikestmine.

Kui tähtis sinu keha sinu jaoks on? Kas oled endaga rahul?

Keha kaudu kogen maailma, see on väga tähtis. See on ainus, mis meil tegelikult on. Õpi keha kuulama ja austama ning tead alati, mida teha. Olen oma kehaga rahul. Selle rahuni on viinud pikk tee. Otsides leiad heaolu ja harmoonia kindlasti. Keha ja vaimu sidumise suhtes peab loomulikult ka natuke püsivust olema.

Sind on viinud püsivus lausa Tartu rattamaratonile. Kuidas see juhtus?

Tegin aastaid tagasi püsivalt sporti. Vahepeal tegelesin joogaga. Kõige suurem defitsiit on ikka ajast, mul on väga keeruline lülitada päevaplaani kasvõi üks kindla kellaajaga treening. Õhtuti ei saa, siis on lapsed kodus ja tahan nendega olla. Hommikuti saab ainult siis, kui teatris pole proove. Rattaga hakkasin sõitma sellepärast, et oma mehega rohkem koos olla. Sõidame metsas ja saame ühtlasi ka oma jutud aetud. Maratonile läksin lihtsalt lusti pärast, treenida olin tegelikult väga vähe saanud. Kui küsid, millest selline ootamatu kirg, siis tunnistan, et ikka keskeakriis. (Naerab.) Soov kogeda midagi uut. Tunda, kui palju mu keha veel jõuab. Inimene on parem inimene, kui ta kannab enese eest hoolt.

Milline on sinu meelest õnnelik naine?

Õnnelik inimene tunneb ennast, oma sisemisi protsesse ja suudab neid juhtida.

(Gabriela Liivamägi)