16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Praegu saavad blogijad end veel võistlusele registreerida. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi.
Nimi, vanus, amet: Brit Mesipuu, 34, tegevjuht. Tööks on sotsiaalmeedia turundus ja kõik sellega seonduv alates FB-lehtede haldusest lõpetades sisuturunduse ja koolitustega.
Bloginimi ja –aadress: Konkreetset nime nagu ei olegi. Küll aga leiab kõik artiklid mu ettevõtte kodulehelt rubriigist “Kasulik”: https://milos.ee/kasulik/.
Lugejate arv päevas: Sõltub päevast, kui uus artikkel üles läheb siis paremad päevad jäävad 400 kanti. “Päris blogijate” numbritele midagi vastu panna ei ole ja Eesti bloginduse merd ma ei kõiguta, aga arvestades tööde rohkust, rahuldab see mu vajadused ja jääb isegi üle.
Kui kaua oled bloginud: Äsja täitus kaks aastat. Kõik sai alguse kaksikute sünnist. Ma lihtsalt ei ole loodud pisikeste beebide emaks ja sünnitusjärgne depressioon oli kiirelt kohal. Seega soovisin teha midagi muud peale tagumiku pesemise, imetamise ja magama panemise. Asusin ise lugema sotsiaalmeedia-teemalisi artikleid ja tegin endale neist konspekte, mida viisakamas vormis siis ka avalikkusele jagama hakkasin. Siin ka väike ülevaade ajakirjale antud intervjuust: https://milos.ee/intervjuu-brit-mesipuu/.
Kandideerimise kategooria: Harivad blogid
1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?
Ma ei otsinud nime blogile, vaid ettevõttele. Selleks proovisime kõikvõimalikke ja -võimatuid nimesid. Äriregistrisse sisestades aga lükati nad kõik tagasi. Küll oli liiga sarnane mõnele teisele ärinimele jne. Lõpuks oli tüdimus nii suur ja mõtted otsas. Võtsin TEA laste- ja noorteentsüklopeedia ning hakkasin seda lehitsema. Vaatasin pilte ja pakkusin mehele nimesid, mida ta siis järjest proovis. Esimene, mis rohelise tule sai, oligi Milos (Milose Venuse kuju järgi siis). Kui ma praegu peaks nime valima, siis kindlasti ei paneks seda, just turunduslikel kaalutlustel (Google otsingus – mis tuleb esimesena sõna "Milos" sisestades? Minu ettevõte see igatahes ei ole).
2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?
On, pigem isiklikumat laadi, aga loomulikult ma siia neid kirja ei pane, muidu need ei oleks teemad, millega avalikkuses sõna võtnud ei ole.
3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?
Õhtuti, alates kella 20st. Siis on kaksikud magama pandud, suurem tütar veel jalutab ringi, aga ta juba oskab veidi omaette ka olla. Teine variant on hommikul enne kella 7t, kui kõik teised veel magavad. Lemmik kirjutamisviis on aga see, kui oma kodusel velotrenazööril sõidan. Panen diivanipadja käetugedele, selle peale läpaka, väntan ja kirjutan. Veidikenegi vaheldust tavapärasesse istuvasse töösse. Ja no jalgadest liigub siis veri ajju ja mõte toimib ka paremini, eks?!
4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?
Ei, kindlasti mitte. Mina ja kaamera ei ole sõbrad! Vähemalt enda arvates.
5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?
Ütlen päris ausalt, ma ei jälgi mitte ühtegi blogi sihipäraselt. Seega ma ei ole õige inimene ehk arvustama. Kui keegi jääb pealkirjaga mu Facebooki ajajoonel läbi kellegi jagamise silma, viskan pilgu peale. Muidu on enda elulgi raske järge pidada, kuidas nende teiste tegemistega veel kursis jõutakse olla… Erialaseid, ehk siis turunduslikke ja ettevõtlusega seotuid blogisid võiks küll rohkem olla. Ja just tegelt podcast'i vormis.
6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?
Ilmselgelt jutu. Nagu eelnevaltki ütlesin – mina ja kaamera ei armasta üksteist. Ja mu hääl raadios… Vaesed kuulajate kõrvad!
7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?
Koostööpartnerit on raske kaotada, kui ta alles esimest korda ettepaneku teeb. Enne peaks koostööd alustama. Olen saanud ka mõned ettepanekud, kus pakutakse päris meeldivat summat, kui kirjutan pisut pikemalt neist. Siiani olen tagasi lükanud.
Viimse reliikvia Ivo ütles “Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Mõni on ainult natukene kallim kui teine.” Mõnes mõttes ma isegi usun seda. Lihtsalt hetkel ma ei oska öelda, mis oleks minul see hind. Kõik sõltub tootest/teenusest.
Kui võin aga ausalt kirjutada, võib minu poole pöörduda küll!
8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?
Kuna kirjutan õpetliku sisuga artikleid, läheks muidgi hinge, kui keegi ütleks, et kõik mida kirjutan, on täielik hmm… pullikaka. Siiani seda õnneks juhtunud ei ole. Kirjalik tagasiside on üldse väga marginaalne. Seega päris ausalt, senini ühtegi negatiivset kommentaari saanud ei ole.
Küll aga mõningad positiivsed on olnud ja see teeb muidugi head meelt. Kes meist ei tahaks häid sõnu enda kohta kuulda?
Eriti lahe oli, kui üks proua lausa helistas mulle ja ütles, et tegi samm-sammult mu artikli juhendi järgi valmis logo. Et kas ma sooviks ka tulemust näha. Muidugi soovisin. Ta saatis mulle selle meilile. Olen seda aeg-ajalt netiavarustes ka silmanud, seega kasutab siiani.
9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?
See sisu, mida mina kirjutan, just liialt isiklik olla ei saa. Raske on kirjutada SEO ja Facebooki tasulise reklaami teemadel nii isiklikult, et endal piinlik hakkaks. Kui lisaksin pilte juurde sellest, kuidas ma neid kirjutan, siis võiks küll aeg-ajalt korralik punane jume näkku ilmuda. Mul on ju kodukontor…
Ükski tasuline reklaamikampaania ei ole ka (siiani veel) nii halvasti läinud, et endal täitsa piinlik hakkaks.
10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.
On alles. Kuna ma alustasin Facebook Notes'i kaudu oma blogi pidamist, on kodukal vanad postitused nähtavad kõik 1. aprill 2017 kuupäevaga. Ei, see ei ole aprillinali, lihtsalt aasta aega tagasi tegin koduka ja tõstsin siis korraga artiklid ka sinna.
Päris esimene rääkis aga sellest, et millist kirjatüüpi valida. No mis ma oskan öelda, häbi on, aga ei tunne. https://milos.ee/millist-fonti-valida/.
Aga ma ei ole meelega seda ka tuuninud. Selline oli mu käekiri siis ja las ta jääb oma eheduses sedasi ka üles.
Mis tunne? See on mul ka eredalt meeles. Mitu nädalat ei julgenud avalikuks teha, kartsin, et keegi teeb maha, et mis rääkija ja arvaja sina oled jne. Kui lõpuks julguse kokku võtsin ja üles panin, käisin kogu aeg refreshimas, et ega ühtegi negatiivset kommentaari ei ole. Ja sel ajal vaatasin ka veel lugejate hulka. Kui esimene 100 täis sai, siis see rahulolev irve mu näos ei kadunud niipea. Helistasin mehele ka kohe. Oeh, olid ajad…
Kommentaarid