Merle Luik: „Jätkem telefon roolis olles tagataskusse ja vaadakem parem teed. Need telefonisõnumid võivad oodata.“
Saan temast aru. Mul endal on täpselt sama lugu. Ja mitte ainult Tartu maanteel – hiljuti hea sõbraga juhtunud traagiline õnnetus ehmatas mind nii korralikult, et tõtt-öelda ei julgenud ma esimesel nädalal isegi autoga tööle sõita. Hiljutisel Tartus-käigul tegin ühe otsa üldse liinibussiga ja sõbra autos tagasi sõites oli kõik need kakssada kilomeetrit korralik klomp kurgus. Hirmust.
Ilmselt just seetõttu olen hakanud märkama rohkem ka seda, milline õudne anarhia meie liikluses toimub. Mitte et ma seni oleks arvanud, et kõik on jube viks ja viisakas, aga nüüd panen igasugu liikluspätte lausa hordide kaupa tähele.
Liikluspättide all pean silmas nii neid maasturivendi, kes otsustavad maanteel sõitvast autokolonnist paremalt mööda kihutada, kui ka neid pikaküünelisi tibisid, kes linnaliikluses tekkivate seisakute ajal rooli taga telefoniga näiteks sõnumeid saadavad. Viimasel ajal on ajakirjanduses ilmunud mitmeid fotosid tähtsatest poliitikutest, kes linnas sõites rooli taga telefoniga räägivad. Liikluspätid nemadki, mis muud.
Kevad toob taas tänavale tuisupäiseid lapsi ja uljaid jalgrattureid. Neidki, kes otsustavad ilusa ilmaga lihtsalt kodu ja töö vahel jalutada, on rohkem.
Kallid autojuhid, olgem inimesed! Jätkem telefon roolis olles tagataskusse ja vaadakem parem teed. Need telefonisõnumid võivad oodata. Maanteel kiirustamine viib teid heal juhul paarkümmend minutit varem koju, halval juhul aga ...
Meid kõiki on keegi kuskil ootamas. Hea oleks teda jälle näha, eks!