VIDEO | Ooperilaulja Juuli Lill: kui mul on etenduses suur roll tulemas, ei joo ma eelmisel õhtul klaasi veinigi

"Ma võin jalutada tuule ja vihma käes, mis iganes Eesti kliima meile pakub. Ma ei mõtle, et pean nüüd kolm nädalat vait olema, sest oluline etendus või soolokontsert tulemas on," rääkis Soom. Lill ütles aga seepeale, et tema peab oma häält hoidma küll. "Mitte päris kolm nädalat, aga mina niimoodi ei saa. Mul on mõni etendus küll olnud nii, et häält pole ja peab vahetust tegema. Üks ekstreemseim juhus oli see, kus Wagneri "Tristanis ja Isoldes" mina käisin ja liigutasin laval suud ja Soomest toodud sopran laulis, sest ta ei teadnud lavastust," meenutas Juuli. "Mina liigutasin suud, käisin seal, kus pidin käima, tema seisis puldiga nurgas ja laulis. Jube, noh!" Juuli ütles, et midagi ei olnud teha ka, sest tal oli toona põskkoopapõletik ja kui ta oleks laulma hakanud, oleks see võinud lõppeda tõsise vigastusega.

Juuli ütles, et ta ei võta isegi etendusele eelneval päeval söögi kõrvale klaasi veini, kui tal on suur roll tulemas. "Ma olen täielik pugeja. Ma ei räuska. Eile olin ka sünnipäeval, kus ainult sõin sööki, veini ei joonud." Anu küsimusele, kas Juuli ka ainult maheda häälega rääkis, vastas naine, et seda ta ei suuda. "Seda ei tohi ka, kusjuures. Sosin ja vaikne rääkimine on häälele kõige kahjulikum," paljastas Rene. Juuli lisas: "Kui on jama, peab pigem vait olema."

Juuli ja Rene rääkisid ka oma kõige ekstreemsemeatest juhtumistest labal. Näiteks lennutas Rene kord etenduse ajal pistoda orkestriauku. "Ta läks käest lahti ja dirigendi suunas. Õnneks keegi pihta ei saanud, aga kui ma näost valgena garderoobi läksin, siis kolleegid olid kuulnud, et inimesed naersid ja küsisid, ,mida ma tegin seekord teistmoodi, et publik kohe peos oli. Ma ütlesin, et polegi vaja teha muud, kui pistoda orkestriauku saata."

Juuli meenutas, et kord on ka üks tantsija orkestriauku kukkunud. Rene mäletab seda juhtumist hästi. "Mingi asja küljest kukkus rekvisiit ära ja hakkas orkestriaugu poole põrkama. Tantsija mõtles, et päästab selle viimasel hetkel ära, aga kukkusid nii rekvisiit kui ka tantsija, pea ees," meenutas Soom. Õnneks läks kõik hästi ja tantsija ronis august ise välja. "Tantsijad on treenitud inimesed."

Juuli mäletab veel üht Saaremaal peetud etendust, kus nad Helen Lokutaga millegi peale nii hullult naerma hakkasid, et enam pidama ei saanud. "Esimese etenduse poole tegi draamagrupp ja teise poole meie. Pidime esimeses pooles minema ülües stangede peale ja üht kerget viisi laulma, aga miski oli meid niimoodi naerma ajanud, et mul olid, nagu väikesel lapsel, naerukrambid. Võtsime kordamööda laulu üle, katsime teienteist ära. Ma ei kujuta ette, mida rahvas arvas - et kas mde kardame, sest hääl väriseb. Kunagi pole sellist jama olnud, sa ei saa ju välja ka sellest naerukrambist."