Uudistesaate „Reporter“ töömesilane Carmen Pritson tegi oma elus totaalse kannapöörde (7)

"Täna on minu eesmärk jagada inimestele teadlikust ja taipamist nende endi jõust ja väest," ütleb tarmukas naine. "Tahan olla inimeste jaoks innustaja, julgustaja ja partner. Tahan olla nende jaoks, kellel seda vaja, isiklik arengunõustaja. Tahan ummikusse aetud inimestele ulatada käe, et hüpata koos nendega üle kärestiku, mis on olnud nende jaoks takistuseks teel õnne, rahu ja tasakaalu poole."

Carmen rõhutab, et inimene teab juba siia ilma sündides väga hästi, kelleks ta tulevikus saada tahab. "Inimene teab seda alateadlikult. Mingil ajal hakkavad meie vanemad või sõbrad, või lihtsalt ühiskond meie unistusi aga ümber kujundama. Me hakkame tükk-tüki haaval oma päris unistusest lahti laskma ja kohandama ennast vastavalt sellele, mida teised meist luua tahavad," räägib ta. 

"Kui ma oli seitsmeaastane ja asusin õppima Laiuse põhikoolis, siis teadsin täpselt, et minust saab näitleja. Ma fikseerisin selle unistuse oma südames ja mitte keegi ega mitte miski ei saanud seda unistust kuidagi kõigutada. Üsna noorelt astusin ma kohalikku näiteringi  ja alustasin oma unistusele platvormi ehitamist. Enesekindlus kasvas. Mulle meeldis luua lugusid enda ümber ja seetõttu tekkis tihti olukord, kus ma jäin enda fiktsioonidesse kinni ja ei tahtnud sealt enam välja tulla. Polnud probleemi luua endale roll kõige julgemast tüdrukust, kes ei kartnud astuda välja teiste kaitseks või siis roll tüdrukust, kes arvab et ta on maailma parim tantsija. Ma sukeldusin enda valitud rollidesse üdini, nii et mingil hetkel pidin hakkama seda rolli ka reaalselt kandma. See ongi ELU. Me võtame rolli ja mängime selle endale usutavaks."

Mis muutis nii radikaalselt Carmeni maailma?

"Jõudnud keskkooli toimus midagi, mis muutis kogu minu maailma. Mind visati näiteringist välja, sest õpetaja arvates tahtsin ma mängida vaid peaosi ja olin liiga ülbe või laisk mängimaks kõrvalrolli. Olin liiga ambitsioonikas."

Ambitsioonika tüdruku unistus astuda EMTA lavakunstikooli purunes tuhandeks killuks

"Öeldakse, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. See valu ja äng, mida kandsin enesega kaasas veel paar aastat ei lasknud mul näha suuremat pilti, sest valu ongi tihti edasiviiv jõud millest tuleb lihtsalt läbi murda. Ma hakkasin tegema valesid otsuseid ja lähtusin sellest, mis tundus olevat õige. Ma asusin õppima rahvusvahelist õigust Concordia rahvusvahelises ülikoolis Eestis. Imekombel suutsin seda õppida lausa paar aastat. Pooleli jäi kool aga üsna ootamatul põhjusel. Minu pimesool lõhkes vahetult enne eksamisessiooni. Pimesool kogubki endasse kurbust ja kibestumist. See on vägagi seotud inimese enesehinnanguga. Pimesool lõhkeb, kui seda kõike saab liiga järsku ja liiga palju.

Lamades oma haavadega haiglas taipasin, et ei pea nutma taga seda, mis oli. Ma pean mõtlema loovalt. Otsustasin lahkuda Eestist, et minna õppima Ameerikasse. Asusin õppima Lõuna-California ülikooli filmiteaduskonda (University of Southern California, School of Cinematic Arts), et õppida filmikunsti. Seal õppides sain ma aru oma sisemisest jõust ja väest olla VANKUMATU. Ma elasin ja hingasin oma unistuse pilves. Võtsin sellest suvest kõik, mis võtta andis."

Mida teha, kui sinu südamesse on löödud valus arm?

"Siis on vaid sinu enda otsustada, millega sa selle armi täidad. Kas kibestumise, valu ja vihaga või usu, lootuse ja armastusega enda vastu.
Mäletan hästi päeva, kui minu esimene armastus või pigem kiindumus mulle haiget tegi. Noormees, kellesse olin armunud ei helistanud mulle enam. Ta ei vastanud kõnedele ja eiras mind täielikult. See tegi mulle väga haiget. Hiljem selgus, et ta oli olnud abielus ja ei julgenud mulle seda lihtsalt tunnistada. Minust oli saanud sekundiga mitte pruut vaid armuke."

"Kui ma oleksin olnud silmitsi selle tundega tänases ühiskonnas, siis oleksin end tõenäoliselt hakanud lõikuma või narkootikume tarbima, et matta hingevalu veel suurema valuga. Minu hing andis mulle aga õige suuna. Ühel õhtul leidsin end kõndimas Kuremaa järve ääres ja endale teadvustamata hakkasin puu oksaga kirjutama lumele suuri tähti…MITTE KEEGI…MITTE KEEGI… Iga sõna mõttes korrates justkui mantrat: “ Mitte keegi ei tee mulle enam haiget, sest ma ei lase seda enam juhtuda." Minu OTSUS oli elada oma elu ilma valu tundmata.

Tänasesse päeva läbi õnnelike juhuste

"Olen jõudnud tänasesse päeva elades üsna teadlikult. Vaatamata sellele, et paljud inimesed ja hetked on jõudnud minuni justkui läbi juhuste, olen ma täiesti kindel, et need juhused ja inimesed olen ma enda juurde ise kutsunud.
Mäletan üht päeva Kanal 2 uudistesaate “Reporter” tööpäevast, kui läksin reporterina lugu tegema perest, kus viis väikest last olid jäetud lihtsalt unarusse ja uppusid vanemate räpasuses. Olles selles PÄRIS loos tekkis minus sügav taipamine mis on tegelikult oluline. Inimhing on oma olemuselt ääretult haavatav ja samas ääretult võimas. Nuttes nende laste voodi kõrval sain ma korraga justkui aru, miks ma seda tööd teen. Minu roll oli kasutada oma loovust ja võimu, mille andis mulle televisioon ehk avalikkus selleks, et muuta ühiskonnas midagi. Muuta kasvõi kõige väiksemal tasandil-mõtte tasandil."

"Sellest loost sündiski kampaania “Anname ära". Tuhanded inimesed annetasid nii asju, kui toiduaineid. Mitmed paljulapselised pered said endale uue voodi või külmkapi või laua kust pealt süüa. See kampaania ühendas meid-INIMESI. Me tegime midagi, milleks olemegi siia loodud. Me JAGASIME. Sellest päevast alates olen püüdnud luua lugusid ja saateid, millel oleks pisut suurem eesmärk - puudutada kellegi hinge, muuta kellegi arusaama armastusest, hoolivusest, kurjusest ja ahnusest."

Carmen Pritsoni tuntuimad saated, millel ühine nimetaja - SA EI OLE ÜKSI:

2009 aastal saade “Rääkimata lugu.”
2012 sündis saade “Sa ei ole üksi.”
2014 alustas “C-komando”
2017 tõi vaatajateni saate “Oled jätnud jälje.”

2016 aastal läbis palverännaku Hispaanias, Santiago de Compostelasse, millest tehti samuti saade

"Ma mäletan selgelt päeva, kui istusime Krista Lensini ja Maria Vitaga kohvikus ning meiega ühines noormees, kes oli seda teekonda läbimas juba teist korda. Ta sai kohe aru, et me ei suhtu sellesse rännakusse kõige tõsisemalt. Olime ju tulnud lihtsalt kogema midagi uut ja teistmoodi. Meil ei olnud kindlat põhjust või eesmärki. Meie ainuke siht oli see teekond läbida. Kui me küsisime temalt, mis meid ees võib oodata pärast seda rännakut, siis ta ütles: “Te saate selle rännaku mõjust aru alles aasta pärast. Be prepared!” Ma ei saanud tookord tema sügavast mõttest väga hästi aru ja arvasin, et ju on ta siis väga usklik ja loodab et ka meie pöörame näod kiriku poole. Täna ma tean, mida ta mõtles, sest kindlasti ei ole ma enam see, kes ma olin enne seda rännakut. Minu sisemine maailmatunnetus on muutunud nii sügavaks, et see on avanud mulle uued uksed maailma, mida reaalse silmaga ei näe. See on andnud mulle teadmised, mida raamatust ei loe ja oskused, mille väärtus ongi hindamatu.Ma olen saavutanud kontakti oma sisemise jõuga." 

Edu ja jõudu Carmenile uutel radadel!