ERILISE LAPSE VANEMAD: me tegime aastaid kõike, et oma last ratastoolist välja saada

Matvei Serednitski (11) on eriline noormees. Tema diagnoos spastiline dipleegia on tserebraalparalüüsi üks avaldumisvorme, mistõttu on Matveil häiritud nii käte töö kui ka nägemine. Poisi ema Margarita Ternos kinnitab, et füüsilised puudujäägid ei takista tema pojal aga elu nautimast. «Matvei on tugev ja sihikindel, teab, mida tahab, ning saavutab oma eesmärke,» räägib naine, kes rõõmustab, et poeg on endale leidnud südamelähedase harrastuse ja toreda kaaslase, kes jagab nii treeningute higi ja vaeva kui ka esinemiste tasuks saadud aplausi. Matveist kaks aastat noorem Maša on kõndimisvõimetu geneetilise haiguse tõttu, ka tema elab ja õpib Narvas.

Tantsima hakkasid lapsed umbes aasta tagasi. Matvei ehk Motka (nagu teda kodus hüütakse) unistas juba ammu sporditegemisest. Imestada pole siin midagi, sest kogu tema pere on sportlik. Isa annab lastele jalgpallitrenne, poisi mõlemad vennad on samuti vutimehed. «Perekond toetas väga Motka spordihuvi, me teadsime tema võimeid ja seda, kui paljuks ta suuteline on. Vahepeal tegeles ta allveeujumisega, see tuli poisil hästi välja,» jutustab ema. Tema sõnul on meie ühiskonna erivajadustega laste suur probleem see, et pole piisavalt võimalusi füüsiliseks arenguks, eriti kui lapsel on liikumispuue. Just sel põhjusel tekkis Margarital idee luua Narvasse arengukeskus, kus sellised lapsed saaksid sporti teha. Nüüd on keskus Matveika juba kuueaastane.

Ratastool on lihtsalt vahend

Aasta tagasi jaanuaris tähistas Matveika esimest pisikest juubelit, piduliku sündmuse puhul olid kohal ka keskuse koostööpartnerid Peterburist. Kaugete külaliste seas oli ka kaks ratastoolis tüdrukut, kes esinesid peol tantsuga. Matvei ema kinnitusel oli publiku vaimustus põhjatu. «Me kõik vaatasime esinemist, pisarad silmis, aga mitte haledusest, vaid aukartusest, imetlusest. Tüdrukud tantsisid raskele puudele ­vaatamata imeilusasti,» meenutab Margarita. «Tüdrukute treenerilt kuulsimegi esimest korda rehabilitatsiooni koreograafiast ja ratastooli sporttantsust. Treener vaatas Matvei üle ja ütles, et proovida tasub. Seepeale tekkis poisi sõbrannal Mašalgi kohe soov ­tantsima hakata,» sõnab naine.

«Lapsed nägid, et nad võivad olla mingil alal teistest edukamad.»

Võib-olla tundub esiotsa kummaline, et perekond kõhkles enne, kui Matvei lõpuks tantsutrenni pani. Ema põhjendab: «Meie tegime ju aastaid kõike, et oma last ratastoolist välja saada ja vabastada, et ta hakkaks omal jalul kõndima. Siis tunduski, et kas me nüüd oma kätega surume ta pikaks ajaks hoopis ratastooli istuma.» Kahtlused hajusid aga pärast seda, kui Matvei pere kutsuti mullu maikuus Peterburi osa saama populaarsest iga-aastasest ratastooliballist. «See oli šokk,» tunnistab Margarita. «Kontsert oli väga ilus, kogu ürituse atmosfäär äärmiselt südamlik. Ja mis kõige tähtsam – me nägime ilusaid, enesekindlaid ja täitsa tavalisi inimesi, kellele ratastool polnud puude tunnus, vaid lihtsalt vahend. Nagu rulluisud … teate ju, et inimesed tantsivad rulluiskudega. Me nägime olukorda teise pilguga ja saime aru, et tantsides on erivajadustega ja tavalised lapsed tegelikult ühesugused, võrdsed,» sõnab ta.

Nädalavahetusel Venemaale trenni

Margarita on väga tänulik heategevusorganisatsioonile MTÜ BeU Charitable Foundation ja selle juhatajale Vladislav Loginovile, kes aitas leida sobiva treeneri, pidas läbirääkimisi Venemaa Ratastoolitantsu föderatsiooniga ja pakkus Venemaale sõiduks rahalist toetust. Esimesse trenni sai poiss minna juba juunis. «Progress oli tohutu!» kinnitab ema. «Motka hakkas tegema seda, milleks varem polnud üldse võimelinegi. Tal tuli õppida tooliga kiiresti liikuma, arenes koordinatsioon, paranes keha- ja peahoiak,» räägib naine. Loomulikult oli poisil alguses raske. Margarita iseloomustab trennijärgset Matveid sõnadega «kudenud räim», aga väsimusest hoolimata oli poeg pärast iga harjutuskorda väga õnnelik, sest nägi tulemust. Alguses treenis Matvei ilma tantsupartnerita, kuid üsna pea sai kohal käima hakata ka sõbranna Maša.

Pärast seda, kui lapsed hakkasid koos trenni tegema, paranesid füüsilise arengu kõrval ka psühholoogilised ja sotsiaalsed oskused. Lihtne polnud kellelgi, ei lastel ega vanematel. Margarita meenutab, et iga nädala lõpus sõitsid mõlemad pered mikrobussiga Peterburi tantsutreeningule. «Me ei mõelnud üldse, kas see on raske või mitte. Meie nägime seda, kui palju tantsimine ja koosolemine neile rõõmu pakkus. Ja kuna kõik kulud kattis fond, jäi meie osaks puhtalt entusiasm,» sõnab ta.

Naine mäletab, kuidas laste esimesed saavutused motiveerisid ja inspireerisid. Oktoobris oli Matveil-Mašal kodulinnas Narvas esimene esinemine –
publik võttis väikesed ratastoolitantsijad väga soojalt vastu. «Lapsed nautisid tähelepanu. Sel hetkel nad mõistsid, et eksisteerivad valdkonnad, kus nad on esireas ja edukad,» räägib Margarita. Sealt edasi kutsuti tantsupaar juba Peterburi ratastoolitantsude festivalile. Matvei ema sõnul kadusid tal just seal poja harrastuse suhtes viimased kahtlused, lapsed esinesid suure sära ja loomulikkusega, pälvides pealtvaatajatelt peo kuninga ja kuninganna tiitli. «Hakkasin lõpuks ometi uskuma, et tants võib olla laste tulevik,» räägib naine.

Raha sai otsa

Fondi raha sai aga otsa ja treeningud katkesid kolmeks kuuks. «See on väga-väga kallis spordiala,» ohkab Matvei ema ja loetleb kulusid: «Vaja on spetsiaalseid tantsuratastoole, mida tehakse eritellimusel, kaks ratastooli maksab umbes 5000 eurot. Kostüümid on väga kallid, ideaalis peaks neid olema mitu komplekti, jalanõusid samuti. Hoolimata sellest, et tantsijad istuvad, on neil jalas siiski korralikud tantsukingad.» Need kolm kuud olid rasked. Lapsed hakkasid vormi kaotama ja norutama. Fond BeU korraldas rahakogumisaktsiooni, aga vajalikku summat kokku ei tulnud. «Meil pole sponsorfirmat ja eraisikud annetavad reeglina siis, kui kellelgi on kiiresti abi vaja, näiteks operatsioon või kallis ravi välismaal. Arvatavasti pole meie juhtumi puhul inimestele selge, kuhu raha täpselt kulub,» eeldab Margarita.

Õnneks tuli appi Narva linn ja alates märtsikuust on lapsed saanud taas trenni teha. Mis veel parem – tänu omavalitsuse toetusele sai Matveika keskus treenerid palgale võtta ja nüüd tulevad juhendajad juba ise nädalavahetustel Narva kohale. Kõige rõõmustavam on see, et peale Maša-Matvei saab nüüd keskuses tantsimisega tasuta tegeleda juba kümme noorsportlast: kaks ratastoolis, lisaks neli sügava puude ja neli raske puudega last. «Mõne terve lapse vanem kaebab, et võsuke ei viitsi spordiga tegeleda või huviringis käia, liigutab ennast ainult kepihirmu all. Meil on kõik teistmoodi. Lapsed otse lendavad trenni, nad lihtsalt sukelduvad tantsu, see teeb neid õnnelikuks,» naeratab Margarita.

AITA MATVEI JA MAŠA UNISTUS TÄIDE VIIA!

Tantsupaaril on suur soov osaleda sügisel Peterburis ratastoolitantsu rahvusvahelisel karikavõistlusel.

Noori sportlasi võib toetada: 

- Ülekandega MTÜ BeU Charitable Foun­dation Swedbanki arvele EE192200221062697890.

- Portaalis Hooandja, kus on üleval Matvei ja Maša projekt «Tantsimine ratastel». Vaata lähemalt siit: hooandja.ee/projekt/tantsimine-ratastel