Juba pikemat aega on EELK peapiiskop Urmas Viilma andnud kirjutiste ja väljaütlemistega märku, et soovib kiriku sõna ühiskonnas kaalukamaks muuta. Otsekohesemalt sõnastas Viilma oma ambitsiooni aprilli alguses „Aktuaalsele kaamerale“ antud intervjuus, kus rääkis soovist taastada kiriku koht ühiskonna liidrite ümarlaua ümber.
Viilma eesmärk on igal juhul üllas. Isegi kõige uskmatul rahval on tarvis kedagi, kelle poole raskel hetkel käsi sirutada ja kelle olemasolust jõudu ammutada. Õnneks pole eestlaste puhul vähemalt praegu jõuammutamise allikateks autoritaarsed liidrid. Aga kes siis on? Väidetavalt on staarikultus enam levinud just neis piirkondades, kus inimesed on vähemalt sisemiselt ebareligioossemad.
Peale selle täheldavad sotsiaalteadlased, et just neist, kelle isiklik elu sisaldab vajakajäämisi, saab suurema tõenäosusega mõne kuulsuse tulihingeline fänn. Või halvemal juhul lausa obsessiivne sektiliige.
Kuidas saada staariks?
Nii kaua, kui peapiiskop lidub, jalad rakkus, mööda Maarjamaad ja meenutab onu Heinole ja tädi Salmele, et elas kord lahe pikajuukseline sell Jeesus, vajame teisi staare, kelle poole õhata.
Tundub lausa kõrgemalt määratud kokkusattumusena, et vaid mõni päev enne Viilma intervjuud saabus teade uuringust, kus Kantar Emor oli välja selgitanud, keda Eesti elanikud peavad kodumaa suuremateks staarideks.
Veerand küsitluses osalenutest leidis spontaanselt vastates, et Eesti üks staare on kindlasti laulja Anne Veski. Seejuures oli Veski ülekaal mäekõrgune: ta oli populaarseim nii eestlaste kui ka venelaste, naiste ja meeste seas. Veskile järgnesid Ivo Linna, Tanel Padar ja Arvo Pärt. Veel mahtusid esikümnesse näiteks Edgar Savisaar, Anu Saagim, Ita Ever ja Kelly Sildaru.
Nagu näha, tekkis populaarsematest vastustest nimekiri isikutest, kes mõttelisel skaalal asuvad oma elusaatuse ja tegevusvaldkonna poolest üksteisest sama kaugel kui lehm lennukist.
Samas saab selle loetelu põhjal kerge vaevaga koostada Eesti staaride välimääraja. Kõige lollikindlam, aga samas kõige keerulisem moodus staariks saada on tegelda laulmise või näitlemisega, olla selles keskmisest andekam ja pidada suuremate mõõnadeta valitud valdkonnas vastu aastakümneid.
Vaieldamatult on seda tüüpi staarid Ivo Linna ja Ita Ever. Mõlemal on lisaks eespool mainitud tunnustele ämbritäite viisi karismat, mille tõttu pole neil ilmselt füüsiliselt võimalikki ebasümpaatselt mõjuda.
Aasta alguses üritas konservatiivne saarlasest poliitik krediiti koguda lärmiga, et liiga paljudes reklaamides osalev Linna ei sobi Saaremaad turundama. Selle peale tuhnisid uudisteportaalid välja kõikvõimalikud reklaamid, kus Linna on kaasa löönud. Kuni selleni välja, kus Linna peas Crocsi kalossi kannab. Ja panen käe südamele: punast hiidkalossi kaabuna kandes on Ivo ikka karismaatilisem kui 99,99% inimestest. Rääkimata sellestsamast poliitikuhakatisest.
EELK haaraku võimalusest
Linna ja Everiga võiks samasse kategooriasse asetada ka Anne Veski ja Arvo Pärdi, kuid mulle tundub, et neid kultuuritegelasi austades lööb meis pigem välja „elevandi sündroom". Teate küll seda anekdooti, kus eestlane on suurte rahvaste esindajatega elevandipuuri juures ega suuda keskenduda muule kui sellele, kas elevandil jääb temast ikka hea mulje.
Eesti ajakirjanduses on üks väheseid kindla peale minekuid intervjuu välismaalasega, kes ütleb Eesti kohta midagi head. Ilmselt meie väiksusest tulenev kompleks paneb meid jäägitult kummardama neid, kes on teeninud teistelt rahvastelt sedavõrd suure armastuse ja heakskiidu nagu Veski ja Pärt. Või ka Sildaru.
Siis on veel kategooria, mille kirjeldamiseks sobib USA poliitiku ja ajaloolase Daniel J. Boorstini definitsioon, mille järgi on kuulsused inimesed, kes on tuntud selle poolest, et nad on tuntud. Saagim võib olla hea seltskonnaajakirjanik, aga kuidas ta kuulsaks sai, ei mäleta vist enam keegi. Savisaare puhul olukord nii drastiline pole, kuid kahjuks on tema halvas mõttes eklektiline pärand viinud kohati juba selleni, et peamiselt teatakse teda mitte tema tegude tõttu, vaid seepärast, et ta on Savisaar.
Ning lõpetuseks Padarist. Temal jääb lühikese staaži tõttu teiste nimekirjas olevate kultuuritegelaste kaliibrist veel puudu, kuid tema senine teekond pahelisest elupõletajast eeskujulikuks kooli- ja spordipoisiks on sedavõrd kristlikult kütkestav, et peapiiskop võiks kaaluda vähemalt osa Niguliste eest saadavast rahast kulutada selleks, et värvata Padar EELK ametlikuks postripoisiks, kellega uskmatuid eestlasi püüda.
Kommentaarid