KÕIK ALGAB ENESEAUSTUSEST: Kuigi välimuse muutumisega võib olla raske leppida, ei tohiks siduda enda väärtust vaid välise palega ja sellele adresseeritud komplimentidega. Psühholoogid soovitavad arendada oma teadmisi ja isikuomadusi ning hinnata nende põhjal ka iseennast.Foto: PantherMedia / Scanpix
Suhted
7. aprill 2018, 00:01

Psühholoogid lohutavad: noorus pole ainus, mis daami märgatavaks teeb

Miks on Eestis nii kurb olla keskealine naine? ehk Kas naine muutub 50aastaselt meessoole nähtamatuks? (514)

„Ma ei suuda leppida mõttega, et pean pensionipõlve veetma üksinda. Olen 56, aga käin kolm korda nädalas trennis, hoolitsen enda eest. Oskan päevapoliitikas kaasa rääkida, huvitun kultuurist. Aga minuealised mehed isegi ei vaata tutvusmisportaalides mu profiili, kui ma oma vanuse kohta ei valeta,“ kurdab Ene.

„Ma ei suuda leppida mõttega, et pean pensionipõlve veetma üksinda. Olen 56, aga käin kolm korda nädalas trennis, hoolitsen enda eest. Oskan päevapoliitikas kaasa rääkida, huvitun kultuurist. Aga minuealised mehed isegi ei vaata tutvusmisportaalides mu profiili, kui ma oma vanuse kohta ei valeta,“ kurdab Ene.

Ka hiljuti Norrast tagasi kodumaale kolinud Teele (58) kurdab, et Eestis on üksiku keskealise naise elu nukker – siinsed härrad vaatavad temast justkui läbi.

Pea iga naine on ilmselt täheldanud, et pärast 50. sünnipäeva soovib vastassugupool temaga üha vähem flirtida ning tänaval vastutulevate meeste pilgud püüavad pigem nooremaid naisi. Kuid Teele väidab, et Eestis on lugu iseäranis hull. „Ma olen nüüd pool aastat siin tagasi, hoian lapselapsi ja aega jääb ka seltsielu elamiseks. Aga seda seltsielu polegi kusagil mõnusalt elada, sest Eesti inimeste üldise arvamuse järgi olen juba täielik vanainimene,“ imestab ta.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99