Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
5. aprill 2018, 12:04

Juubilar Heidy Tamme: igatsen enda lähedale väärikat ja tarka meest

Täna tähistab enda 75. sünnipäeva Heidy Tamme ja sedapuhku heidame pilgu Naistelehe kullafondi ning seetõttu meenutame säravat kaanelugu aastast 2016.

Avatus, ausus, austus, armastus – need neli A-d valitsevad Heidy Tamme elu, suhteid ja maailmavaadet. Tänu nendele on ta elus alati hakkama saanud, kuigi see pole meestele võib-olla meeldinud. «Miks ma pean loobuma iseendast, sest mõni mees tahab nii,» naerab ta.

Muusikapedagoog Heidy Tamme (73) alustab juttu mälupildiga lapsepõlvest. Varajasel hommikutunnil Kalamaja kohvikulaua taga kudrutades (tema väljend) juttu juba jätkub. Suhted, tänapäeva inimesed, mehed ja naised – iga teema juures saab naine jagada kübekese endast.

«Mul on siin Kalamajas palju mälestusi,» meenutab ta. «Väikese lapsena käisin Vabriku tänaval punanurgas tädi Ruthi vaatamas. Kuulete õigesti! See oli ainus koht, kus oli televiisor. Enda pink oli kaasas, istusin esimesse ritta,» naerab lauljanna. «Ma isegi ei mäleta, kui vana ma siis olin, aga see on seik, mis mul sõjajärgsest ajast väga hästi meeles on.»

Üsna pea jõudis ka nende koju teler. «Oli see alles tehnikaime,» itsitab Heidy. «See oli paberist ­ekraaniga masin, mille ette käis veega suurendus – selline ­akvaarium ja siis veel kolmevärviline kile.»

Praegu suudab pilti ­edastada kõige tavalisem nutitelefon. Naise sõnul tuleb aeg-ajalt olnud aegu meenutada, et mõistaksime, mis elus tegelikult tähtis on. «Sõjajärgset aega meenutades mõtlen, mida praegune noorus võrreldes meiega näeb. Meie nägime varemeid, nemad näevad küllusesse kaduvat aega.»

Rõõmsalt varemete vahel

Heidy meenutab, kuidas pidi väikesena suhkruketis seisma. Kui müügile oli oodata suhkrut, kogunes saba poe ette juba eelmisel õhtul. Kui kauplus avati, võeti üksteisel käe alt kinni, et keegi vahele ei saaks trügida. Seda moodustist nimetati suhkruketiks. Lastele aga oli see suur pidu, sest siis ei pidanud magama minema. Nad võisid terve öö ringi joosta ja mängida. «Üks tore trikk oli see, et me vahetasime mütse. Nii said erinevad tädid laste arvelt suhkrut juurde ja meie selle tembutamise eest kommi.»

«Mulle anti taevast võimalus, et jääd elama, aga kogu ülejäänud elu võitled.»

Tegelikult oli väga karm aeg, aga lapsena ei osata ju kurvastada, nendib Heidy. «Mul pole halbu mälestusi. Isegi varemed ei kurvastanud meid, mängisime puruks pommitatud majades peitust. Lapsed ei oska kaua kurbust endas hoida. Nad nutavad ära ja mäng läheb jälle lahti.»

Tänapäeval kehtestatakse lastele keeldusid ja reegleid, kuid Heidy lapsepõlves polnud vaja midagi keelustada, inimesed ärkasid sõja õudusest ja hakkasid kõike nullist üles ehitama. Kes ellu jäi, oli väga õnnelik inimene.

«Kui sõda algas, evakueeriti minu 1939. aastal abiellunud vanemad Jaroslavli. Isa läks ees ja ema järele.» Venemaal oli isa ema kohale jõudmise ajaks juba kadunud. Saatus aga halastas nende peale ja nad said Uljanovskis uuesti kokku. Suur armastus oli noorte vahel vägagi elus ja nende esimesest taaskohtumisest saigi alguse pisike Heidy.

«Olen sündinud ­muldonnis. Esimesed kümme päeva minu elus käis taevaliku ­režissööriga seal üleval ikka väga tõsine läbirääkimine,» jutustab lauljanna. «Sain tiisikuse nakkuse, meie kõrvaltoas suri sellesse haigusesse kolmeliikmeline perekond. See lõi mulle kubemesse ja ellujäämine oli ime.» Heidy ütleb enda kohta, et need päevad panid paika tema ülejäänud elu ja saatuse. «See oli aeg, kus ilmselt määrati, et sel korral jääd maa peale elama, aga kogu ülejäänud elu võitled.»

Olulised reliikviad lapsepõlvest

Heidy teatab, et kehvadest oludest hoolimata kasvas ta Venemaa avarustes väga võimsa toidu peal. «Ema kirjeldas kord olukorda, kus ta tuli uksest sisse ja nägi, et mul oli alla aastasena ühes käes kartul ja teises hapukurk. Nii kasvatati lapsi,» meenutab ta.

Nende venelannast naabritädi ei osanud Heidy nime välja öelda ja kutsus teda seepärast enda järgi Ljudmillaks. «Olin veel Eestisse tagasi jõudes Ljudmilla. Alles siin kohanesin oma päris nimega.»

Kui perekond Eestisse naasis, oli nende Kala­majas asuvasse kolmetoalisesse korterisse kolinud palju ­inimesi. Mööbel oli laiali tassitud. Lõpuks said nad
kaks tuba tagasi, kolmandasse jäi elama kuueliikmeline pere.

Üle tee asuv Raudteelaste klubi oli Heidy esimene suur lava, kus ta üles astus. «Mäletan, et mul oli imeline ema tehtud tärgeldatud kleit, rokokoolokid ja süda täis lootust ning armastust. Ema ütles alati, et kõike, mida teed, tee armastusega. Seda motot kannan endas.»

Naine lisab, et kindlasti ta ei ülista neid aegu, aga samas ei tee ta ka midagi maha. «Olin noor ja täis lootust.» Sülti tuli toona sageli rupskitest keeta, ent Heidy ei tulnud selle pealegi, et nõuda midagi paremat. «Omandasin tänu keerulisele ajale tänutunde. Õppisin mõistma ja enda eest seisma, mitte ainult nõudma.»

Natuke vanemana kogus ta rubla rubla haaval raha, et klaver osta. «Klaver oli vana, aga minu enda oma. Klahvid olid peal ja hääl tuli seest välja,» meenutab lauljanna. «Arvan, et need hetked andsid mulle tiivad ja oskuse hinnata esmapilgul ehk tühiseid, kuid lähemal vaatlusel sisuga asju.»

Heidyt kurvastas kultuursuse nappus. «See määrab moraalsuse ja annab orientiiri vabaduse kasvatamiseks. Kultuursus annab võimaluse aru saada, mida sa oma vabadusega peale hakkad.»

Oska kasutada oma mees- ja naispoolust

Heidy elu alus on paljuski idamaade filosoofia. «Sellega puutusin kokku just Soomes. Oluline on mõista, et mees- ja naispoolus on olemas,» jätkab naine. Ta kirjeldab järgmist olukorda: «Lähen aeda ja hakkan ­muruniidukiga niitma. Ma juba keskendun oma mehelikule poolele. Mõtlen, et võtan nüüd jõu kokku ja hakkan niitma. Kasutan selles olukorras oma mees­energiat.» Järgmise näite toob lauljanna naisenergia vallast. «Kui lavale lähen, võtan oma volangid, ehted ja sära. Löön oma kleidi lendu ja olen printsess. Jagan oma publikuga õrnust ja seda naisenergiat.» Muiates ütleb daam, et just siis ta vallatleb ja tunneb end kui staar.

Mees ja naine on Heidy meelest loodud selleks, et nad vaataksid teineteisele otsa ja tunneksid ära suure armastuse. «Kui nad on targad, vaatavad nad lõpuks ühes suunas. Nad teevad paralleelselt sedasama, aga naine teab, et kui mees paneb tähele, et naine ei jaksa või ei tule kõigega toime, siis ta läheb ja aitab. See töötab ka vastupidiselt. Tuleb seista teineteise kõrval ja teha koos. See on ainus võimalus maailma paremaks muuta!»

Olukord, kus vaid üks pool saab end teostada ja teine peab keskenduma perele – aga tahaks samuti muud teha –, ei lähe Heidy arvates kohe mitte. «Mina olen idealist ja usun, et mees ja naine peavad tajuma, millal oma mees- või naispoolusega toeks olla. Vot siin on võrdsus ja võrdõiguslikkus.»

Muusiku sõnul juhib naine perekonda ja maja­pidamist. «Kui ma mõtlen oma ema peale, siis tema oli peres juhtiv organ. Mees kasvatab lapsi toime tulema, aga naine on armastuse ja elu jätkamise alus,» mõtiskleb ta.

Naistel ei tasu unustada, et neil on ka muud pakkuda kui lapsed. «Kui see on tehtud kasvõi ühekordselt, peab tegelema oma jumaliku talendiga, mille kaudu end realiseerida,» lausub Heidy.

Lastel pole poliitikat

Meie ühiskond on Heidy meelest liiga aldis inimesi sildistama: võõras, oma, edukas, isepäine jne. «Me keegi pole ebaõnnestunud, ise oleme laisad. Me ei taha oma lastele õpetada, kuidas maailma vallutada. Lapsed on võimekad ja saavad ilma oma filtriteta kõigega hakkama.»

Lauljanna arvates sünnitakse siia ilma tarkadena. Lapsed on väga vastuvõtlikud ja seda tuleks heas mõttes ära kasutada. «Vaatamata sellele, kui palju räägitakse meie keele kadumisest, tahan vahel lihtsalt öelda: jumal hoidku, õpetage lastele süstemaatiliselt keeli!»

«Mehed ja naised, vananegem väärikalt!»

Heidy sõnul võiks olla juba lasteaias süsteem, mis õpetaks erinevaid keeli – näiteks esmaspäeval mängivad lapsed oma mänge eesti keeles, teisipäeval vene keeles, kolmapäeval inglise keeles jne. Seejärel teevad lapsed tulevikus ise valiku, millisele keelele pühenduvad.

Esimesest kuni 12. eluaastani on laps Heidy kui pedagoogi ja ema sõnul filtrivaba. «Lapsed on maailmakodanikud, nemad saavad siin maailmas palju paremini hakkama. Miks me neile piire seame, miks me neist kinnised ja enesekesksed tüübid teeme? Arvate nüüd, et hull naine räägib, aga olles pärit mitmekeelsest perekonnast, tean väga hästi, millest jutustan.»

Meestest, naistest ja lastest rääkides kõlab muusiku jutust ikka läbi tema ema. «Ema on igasugustes olukordades mind kaitsnud ja julgustanud. Ta on andnud mulle usu iseseisvasse endasse. Ta oli energiline ja toimetulev ning andis need omadused mulle edasi,» ütleb Heidy. «Pidin alati lootma iseendale.» Suhetes pole ei tema emal ega ka Heidyl endal selle tõttu lihtne olnud. «Reeglina ei suuda nõrgad mehed selliste naiste kõrval olla.»

Elud on tema sõnul kulgenud omasoodu. Naine ei salga, et aeg-ajalt on temagi hakanud mõtlema ja endas kahtlema, et miks ta pidi olema nii tugev ja kõigega hakkama saama. Ta jätkab: «Mul on aga hoopis teine küsimus. Miks ma pean sellest kõigest loobuma? Miks ma pean loobuma iseendast selle pärast, et mõni mees ei viitsi tõusta ja olla minuga võrdne partner? Ma igatsen seda, et partnerid oleksid minu kõrval ustavad ja toeks. Tahan kõigile öelda: vananege väärikalt. Milleks kõik see komejant? Pere, tore seltskond ja hea sõber on need, keda vajan. Pole vaja tõestada, et sa oled kõva poiss, kes tahab enda kõrvale nõrka naist. Pigem tõesta, et sa oled hea inimene ja semu. Anna tunda, et meie suhe on avatud, aus, austusega ja sisaldab armastust. Mul pole vaja muud kui meest ja semu, kellega rääkida, kellega koos luurele minna.»

Heidy lisab vaikselt: «Igatsen enda lähedale väärikat ja tarka meest, kellega oleks mõnus koos olla. Olen õppinud olema iseseisev ja pean endast lugu. Ma ei tõrju kedagi, aga ma ei nukrutse, kui olen üksi.»

Lõpetuseks ütleb ta sarmikalt, et kuni tema kõrval pole ­väärikat meest, pole tal ka kedagi teist vaja. «Küsin endalt vahel: Heidy, kas sulle su enda seltskond meeldib, kas sa tuled sellega toime? Mulle meeldib nii enda seltskond kui ka iseseisvus. Ma ei taha kellestki sõltuda. Nende sõnadega on ilus lõpetada,» naerab ta.

Foto: Daisy Lappard