Foto: erakogu
Mitmesugust
4. aprill 2018, 08:16

Eesti esialpinist Jaan Künnap: eestlasel on ikka küüned enda poole ja oma elu on tähtsam, meie rahvas ei usalda paljusid

Rohkem kui 40aastase mäekogemusega alpinisti Jaan Künnapi nime taha võib panna terve rea tiitleid: mägipäästja, merepäästja, fotokunstnik, alpinismiklubi juht, instruktor, treener. Kõige uhkem nimetus on aga Lumeleopard, mille saamiseks oli vaja tõusta neljale 7000 meetri kõrgusele mäele.

Rohkem kui 40aastase mäekogemusega alpinisti Jaan Künnapi nime taha võib panna terve rea tiitleid: mägipäästja, merepäästja, fotokunstnik, alpinismiklubi juht, instruktor, treener. Kõige uhkem nimetus on aga Lumeleopard, mille saamiseks oli vaja tõusta neljale 7000 meetri kõrgusele mäele.

Jaan Künnap (70) arvab, et tal on päästja hing – mille muuga tema elukutse­valikuid selgitadagi. «Olin 23 aastat päästelaevas tuuker,» meenutab mees oma karjääri algust. Noorusajast rääkides muutub ta lustlikuks, eriti kui kirjeldab oma suurejoonelisi suvepuhkusi. «Ostsin valge ülikonna, valged kingad ja läksin Klooga randa. Restorani peal oli mul elamiseks toakene kinni pandud. Mis elul häda? Võtad mere ääres päikest, jalutad sõpradega ringi, teed pilte!» Paari nädalaga oli raha otsas ja tuukripoiss laevas tagasi. «Siis ütleski üks sõber, et kõike oled pildistanud, aga mägesid veel mitte, lähme mägedesse!» Järgmised suved möödusid Jaanil juba kõrgustes ja fotograafiahuviline noormees sai teada, et tema tõeline kutsumus on alpinism.

Hea sportliku vormi tõttu sobis noormehele mägironimine suurepäraselt. Seda, et tee tippu pole alati kerge, teab Jaan aga oma valusatest kogemustest väga hästi. Kui esimesed hooajad möödusid justkui mängeldes – 14 mäevallutust ühe suvega, 16 järgmisega –, siis 1978. aastal juhtus traagiline õnnetus. «See oli ühel saatuslikul tõusul. Kukkusime. Ise sain tunda paarikümnemeetrist vabalangemist, enne kui jäin köie otsa rippuma, aga kaaslane hukkus, sest ta polnud köie küljes.»

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99