Lapse- ja koolipõlves olid aiatööd minu jaoks tõeline piin. Kõige rohkem vihkasin neid va kilomeetriseid peedipõlluvagusid, mida kolhoosis rohimas tuli käia. Ka tudengina läksin emale maal appi vaid seetõttu, et talvel poleks piinlik porgandeid-kartuleid ühikasse kaasa võtta. Oma ema aianduskirge ma ei jaganud ega suutnud tõtt-öelda kunagi mõista, miks peab inimene iga jumala õhtu rongiga paarikümne kilomeetri kaugusele aiamaale sõitma, et siis kolm tundi järjest peenraid kõblata, roose mullata või tomateid kasta. Ma ei saanud sellest kõigest aru päris mitukümmend aastat, kuni ...
Koos abikaasaga saabus minu enda aiandusmaania. Või õigupoolest saabus see tänu üsna räämas aialapile, mille ma koos härraga «kaasavaraks» sain.
Esimestel aastatel olin lausa pöörane iluaednik. Alustuseks kaevasin maasse kõikvõimalikke imelikke puid ja põõsaid. Järgmisel aastal tabas mind lillehullus, mille käigus istutasin kogu aia äärest ääreni liiliaid täis. Sügiseks tundus mulle, et nii, nüüd on mul vaja kõikvõimalikke hostasid. Allahindluselt sain päris korraliku noosi, super ju! Ja nii edasi.
Mõni aasta tagasi sain siiski aru, et asi kisub juba hulluks kätte, ja nii olen praeguseks endale alles jätnud vaid paar püsikupeenart.
Kui ma aga sel nädalavahetusel «juhuslikult» aianduskeskusesse sattusin, virutas vana hea aiahullus mulle jälle laksti vastu pead ja tundsin lausa füüsiliselt, kuidas käed taas aiatööde järele sügelevad. Ja noh, ega ma ju palju ostnudki: kolm uut nartsissisorti, tomatit, basiilikut, prooviks lavendlit ... Huh, lahe, hooaeg on avatud! Tervitan kõiki saatusekaaslasi!
Ahjaa – ära unusta tänase ajakirja lõpus olevat aiakalendrit sirvida. Sealt saad väärt aianõu igaks päevaks kuni sügiseni välja
