Kõik sõltub inimeste valikutest ja tahtmisest kokku jääda, kui seda viimast ei ole mõlemal poolel siis minnakse ikkagi lõpuks lahku, aga see venitamine teeb ainult veel rohkem haiget.
Mötleks minust ka nii keegi... Ah,öigus, mötles ju küll. Kooli ajal. Oli tollal köige suuremat kasvu neiu meie koolis.Teismeeas, aga pikkust juba 1.95 ja kaal, nagu meie 3 mate öpetajat kokku.Mate öpetaja oli kölge tüsedam öbi meie koolis. Ja siis too neiu vaatas mind pikalt ja lausus siis köuemürina toonil :"See kutt on minu...." Mul jooksid hirmujudinad üle selja. Joosta polnud kuhugi.Ja nii me koos elame..
Nu see ei ole küll nüüd maailma ime!!Selliseid abielusi on ka tänapäeval väga palju,kus koos 33 aastat!!See ei ole ime!Mina olen 42 aastat ja ka see pole ime.Imestan täiega neid,kes koos alates 50 ja üle selle.Ka mina sain oma abikaasaga tuttavaks noorpõlves,kus käisime koos koolis,käisime kolhoosi põldudel kive korjamas.Kooselul pole,,saladusi,,et kaua koos olla.On vaja lihtsalt usaldust,anda üksteisele hingamiseks ruumi,mitte olla pealetukkiv ja mitte nõuda mehelt,et too tooks palju raha ja taevast tähed su jalge ette!!!Tehke kõike koos ,mõlemad annavad omapoolse panuse.
Vot kus tuli nüüd õpetaja välja!!!Otsid vigu --agaS a ise oledki see suur viga!!!Sisust tuleb aru saada,sisust,,naisuke,,aga sul ju polegi seda,ohh,sind küll .
Mis siiin imelikku on sest olles ise pikaajalises abielus võin öelda julgelt usaldage ja hoidke teineteist. Olen põlvkonnast kus nii kergelt ei lahutatud ja nii on minu tutvusrinkonnas paljudel kuldpulmad peetud ja paljudel tulekul. Soovin kõikidele praegustele noorematele paaridele pikka ja õnnelikku kooselu.
Meie saime kokku keskoolis tänaseks 22 aastat koos ja abielus 18 aastat on tõuse ja mõõne aga me oleme võtnud eesmärgiks nii heas kui halvas ei kujutaks ettegi et laiali peaks minema piisab otsa vaatamiset kui tead mida teine öelda tahab pealegi teame kuidas käituda kui teine on väsinud tööst vöi paha tiuju pole vaja näägutada
Ka minus sähvatas äratundmine, kui üks häbelik uus poiss 10. klassi talvel meie klassi uksest sisse tuli, nii külg ees... elu viis meid kokku, saime kolm last, abiellusime jne.aga hakkas huvitume esoteerikast. Ei pesnud ennast, ei lõiganud juukseid, käis muudkui oma paganate kokkutulekul jne jne. armastus hõljub ikka me kohal, kuigi kättesaaamatus kauguses
36 aastat abielu , eks läbi tõusude ja mõõnade nagu elus ikka, aga eraldi elanud ei ole kordagi.Uhkus ei lubanud vanemate juurde minna, kui tülli läksime - seega pidime lihtsalt oma probleemid ise omavahel ära lahendama.Võib olla selles on üks pika abielu põhjus.
Elukestev kooselu on võimalik kui arengukiirus püsib läbi elu mõlemal sama. Kõigile pole seda kahjuks ette nähtud, teisisõnu kohatud inimeste toel ja abil lahendame eluülesandeid, mis meile on antud.
Oluline on, et ka see taandareng saab üksteise kõrval läbitud, mitte teine ei avasta järsku, et oled liiga "taandarenenud" ja otsib kobedama, aru saamata, et on ise samasugune.
Abielus koolikaaslasega üle 45 aasta ja midagi eriti keerulist või väljakannatamatut pole nende aastate jooksul juhtunud. Üles on kasvatatud kolm täisväärtuslikku haritud inimest, seitset noort inimest, lapselapsi, oleme hoidnud ja aidanud hariduse omandamisel ja neist kõigist on saanud tublid inimesed, kes igapäevaselt tegelevad oma tööga, tänaseks on juba olemas ka lapselapselapsed . Elu on olnud täis tööd ja rõõme. Ma arvan, et see artikkel on kirjutatud selleks, et tõestada, on võimalik elada ka nii, et abielu kestab aastakümneid ja mitte mõni aastake vabalt koos elamist ja igal lapsel pole erinev isa, ka ühel paaril võib olla mitu last. kellel kõigil on samad vanemad.
Kui kolmanda ootel olin, siis küsiti kas ikka sama mehega? Esiteks seepärast, et koos juba selleks hetkeks 10 aastat ja teiseks seepärast,et kes ikka kolme last tahab.
Sinu jutu peale meenub segapere, kus oli issitütar Meeli ja emmetütar Sveta. Sveta sai eesti mehe, Meeli jäigi vallaliseks, sest ükski eesti mees teda ei tahtnud, sest ta armastas tipsutada, ta otsis kogu aeg ainult EESTLAST!
Kas ainult staarid väärivad seda, et neist kirjutada, on täiesti normaalseid peresid ja töökaid ning tublisid vanemaid ja nendest peakski rohkem kirjutama aga mitte afišeerima "vaheldurikast" elu- kus igal lapsel on eri isa, ja kus partnerid vahetuvad nagu aastaajad.
Noh, nii see on, muidu staarkommenteerijad pidevalt vinguvad, et nö tavalistest inimestest ei kirjutata, nüüd jälle häda, et kirjutatakse. Tüüpilise netivingatsi teguviis, mittemillegagi pole rahul.
09:36 on üks tüüpvinguritest. Et kui on staar, siis "kaua me peame neist staarikestest lugema,kas teisi inimesi polegi maa peal" ja kui ei ole staar, siis "kes neist staar on, et neist kirjutatakse"...
Kui sa nii ihne oled, et jõua lehtegi osta siis pole ime, kui sellise pikkusega abielu omal ette näidata pole. Või teistpidi - leheostuks ei jagu raha kuna terve elu oled ainult mööda erinevaid elukaaslasi tõmmanud. Pole sul ei minevikku, olevikku ega tulevikku...
ikka huvitab ja tuletad oma elu meelde.Esimene armastus oli ikka tõsine asi, viis mõistuse peast.Minul oli suur armastus keskkoolis, poiss oli kaks aastat minust vanem, meil olid suured unistused. Paraku läks elu teisiti, tema läks kõrgkooli ja teisel kursusel abiellus, aga praegu on ilus sellele ajale tagasi mõelda.Vähesed sellised suhted jäävad kestma, sellega on seletatav ka meie praeguste noorte nii sage kaaslase vahetamine, liiga noorelt kooselu alustamine on viga, maailm näeb nägemata, elu probleemidega ei osata tegeleda, kui enam lõbus ei ole, minnakse lahku.
KOMMENTAARID (55)