Jane AlmersFoto: Erakogu
Blogid
23. aprill 2018, 13:00

BLOGIAUHINNAD | Blogija Jane Almers: olen selgelt paika pannud, millest tahan mitme tuhande silmapaari ees kirjutada (1)

"Blogi on lihtne tööriist, mille abil võid teha ükskõik mida, alustades maailma muutmisest ja lõpetades oma poenimekirja jagamisega." - autor teadmata.

16. juunil jagatakse taas Eesti blogiauhindu. Praegu saavad blogijad end veel võistlusele registreerida. Õhtuleht esitas oma blogi kirja pannud kirjutajatele kümme küsimust ning tutvustab blogijad teilegi.

Nimi, vanus, amet: Jane, 24, õpin keskkoolis.

Jane Almers Foto: Erakogu

Bloginimi ja - aadress: Jane blogi, www.janeblogi.ee

Lugejate arv päevas: Oleneb päevast ning oleneb teemast, aga külastuste arv jääb keskmiselt vahemikku 3000-6000. Vahel isegi rohkem. Minu jaoks ei ole sellel arvul enam nii suurt tähtsust kui aastaid tagasi.

Kandideerimise kategooria: Elulised blogid

1) Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?

Kui ma blogimisega alustasin, ei omanud see nimi tegelikult minu jaoks üldse tähtsust. Kuna algne domeen oli almersjane.blogspot.com, siis hakatigi blogi nimetama Almers Jane blogi nime all.
Aja jooksul olen üht-teist katsetanud, kuid ei ole tänaseni leidnud midagi tabavat, minulikku ja omapärast ning kõige lihtsam ja tavapärasem on siiski oma nime kasutamine blogi nimes.

2) Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Ei. Ma olen selgelt omale paika pannud, millest ma tahan mitme tuhande silmapaari ees kirjutada ja millest mitte. Kirjutan sellest, millest mul endal on mugav kirjutada, asi ei ole julguses. Minu puhul on esmatähtis mugavus.

3) Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Kuidas kunagi. Olen kirjutanud postitusi öösel ja ka päeval. Enamik postitusi valmib siiski päevavalgel. Öö on mõeldud puhkamiseks.

4) Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

Ma olen proovinud vlogida, aga see ei tule mul enda meelest väga hästi välja ja kirjutamine on rohkem minu teema.
Ma ei ütleks, et blogimine eilane oleks. Uusi blogisid lisandub pidevalt ning blogimaailm täieneb veelgi. Samas ma ei ole vlogimaailmaga üldse kursis ja ei tea, kuidas seal lood on. Mulle endale meeldib samuti rohkem lugeda, kui vaadata ja kuulata.

5) Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Minu meelest on blogijaid väga palju. Viimase aasta jooksul on neid tulnud juurde nagu seeni pärast vihma. Seda ma ei oska öelda, kas meie pisikese turu jaoks on neid liiga palju või vähe.
Ma arvan, et just selle tõttu neid blogisid nii palju ongi, et paljud näevad selles võimalust teenida. Kas siis raha või saada tasuta tooteid/teenuseid ja selles ei ole ju midagi halba.

6) Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Mulle meeldib kõige rohkem kirjutada - ehk siis tekstipostitused. Kunagi lisasin rohkem pilte, kuid nüüd on vaid üks pilt igas postituses - postituse pilt. Vahel harva lisan veel mõne pildi.

7) Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud - kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Mulle on kunagi üks selline pakkumine tulnud ning vastasin, et ei garanteeri kiitvat postitust, küll aga ausa. Ja mulle enam ei vastatud. Ma arvan, et bränd ja blogija võiksid omavahel kokku leppida, et toote meeldivuse ja sobivuse korral tuleb üks arvustav postitus. Kui toode ei meeldinud/sobinud, piirduks koostöö vaid omavahelise tagasisidega. Tooted ja nende mõju on väga erinev. Mis ühele sobib, ei pruugi teisele sobida ning vastupidi. Turundamine ju selles seisnebki - promoda, et toode paremini müüks.

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Kõige negatiivsemaid kommentaare on kaks - need, kus mind ja mu lapsi on vähihaigeteks sõimatud. Need on kõige eredamalt meeles. Üldiselt on negatiivset vastukaja nende aastate jooksul väga palju tulnud. Alguses ei osanud kuidagi nendega toime tulla ning arvasin, et parim kaitse selliste kommentaaride vastu on rünnak. Ma eksisin. Parim lahendus on mitte välja teha. Vahet siis pole, kuidas - kas lased kommentaari läbi ja ei vasta või teisaldad spämmi.
Ma loen hetkel Mihkel Raua raamatut "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" ning olen rakendanud ühte väga head meetodit, kuidas endale paks nahk kasvatada ja ennast õelate kommentaaride vastu vaktsineerida - kogun negatiivsed kommentaarid kokku (või parimad pärlid, sest kõike ei jõua), kirjutan üles ja panen eraldi kausta. Kui mul väga igav on, loen neid. Iga korraga, kui neid loen, lisandub uus kiht nahka mu kehale. Iga lugemisega muutuvad need kommentaarid lõbusamaks. Iga lugemisega muutun rohkem ükskõiksemaks. Mihkel Raua nipp tõesti toimib!

Kui jätkata küsimusele vastamisega, siis loomulikult, konstruktiivne kriitika on alati teretulnud ja proovin sellest ka õppida. Kui keegi ütleb, et olen paks värdjas, siis proovin vähem süüa, rohkem liikuda ja mitte nii värdjas olla. Simple as that!

Positiivset vastukaja on muidugi rohkem ja selle nõjal mu laevuke edasi seilabki. Üldiselt lähevad inimestele mu tegemised ja elu korda. Ka neile, kes negatiivset tagasisidet annavad - kui ei läheks, ei kommenteeriks ju. Igasugune tagasiside on hea - näitab, et inimesed loevad ja viitsivad arutleda.

9) Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Otseselt ma midagi nii kirjutama pole hakanud ja siis mõelnud, et oi, see on liiga isiklik teema, aga mõnda postitusse olen küll märkuse lisanud või mõne lõigu kirjutanud teemal, millest tavaliselt ei kirjuta ja siis olen need enne avaldamist postitusest eemaldanud. Hiljuti näiteks puudutasin õrnalt seksi teemat, aga enne, kui postituse avaldasin, kustutasin antud punkti. Mõtlesin, et see on liiga palju.

Seks ei ole tegelikult üldse tabuteema. Mul ei ole midagi häbeneda, aga tunnen ennast ebamugavalt, kui sellest kirjutan. Kuskil kommentaariumis võin kaasa rääkida, aga ise kellelegi sellest kirjutada tundub minu jaoks natuke liig. Ja siinkohal räägin ma ikka detailsetest kirjeldusest ja pikemat jutust, mitte mokaotsast mainimisest.

Minu jaoks on liiga isiklikud teemad seks, raha, laste areng, enda salajased mõtted ja soovid. Need on teemad, mida ma ei häbene, ent nendest kirjutades tunnen ennast ebamugavalt. Lastest kirjutan, kuid nende arengu proovin jätta neile. Nad ei ole veel nii suured, et võiksid otsustada, mida maailmaga jagada ja mida mitte ning mina ei saa nende eest neid otsuseid ära teha.

10) Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

Ikka on. See on tavaline järjejutt. Teismeliste teema.

Tegelt on päris huvitav endalgi lugeda. Neid järjejutte on kokku üle 30. Hakkangi ise täna lugema!

Esimene postitus:

Alustuseks, mõtlesin et kuna olen lapsega kodus enamus ajast, ning kõigist tegevustest jääb lihtsalt väga palju aega üle, üritan ka kirjutada huvitavaid ja põnevaid järjejutte. Mulle on alati meeldinud kirjutada, kuid ma pole kunagi julgenud kirjutada midagi kõigile lugemiseks.Ma ei tea veel millest ja kellest see järjejutt räägib, kuid mõtlen selle kohe samal ajal kirjutades välja, mis teebki selle järjejutu minu jaoks veel põnevamaks. Nüüd siis teen proovi. Ilusat ja põnevat lugemist Teile :)

Uus algus - Osa 1.

Oli varahommik, kell oli umbes 6.30. Linnud laulsid, päike paistis läbi pitskardina heledalt tuppa. "Renate, kas sa oled juba üleval?" Ma ei vastanud. Uni oli liiga magus, et see lõpetada. Toa uks läks lahti ja ema tuli mind üles äratama. "Renate, me läheme täna su tädi sünnipäevale ja ma tahan et sa meiega kaasa tuleksid, tädi ei ole sind nii kaua aega näinud" "Ma ausalt täna ei viitsi, eile saime ju tunnistused ja kool on läbi, ma tahan ometigi kord kaua magada, millest sa aru ei saa" "Sul on terve suvi aega kaua magada, üks hommik varakult tõusta ei võta sult tükki küljest! Marss üles ja hakka end korda tegema, ma ei taha hiljaks jääda" Mu ema oli alati kontrollfriik, kes ei tahtnud mittekuhugi hilineda ja kõik pidi alati täpne olema. KÕIK pidid olema täiuslikud, kuid mina ei suutnud seda. Ma teadsin alati, et tema selle korralikkuse ja alati näol oleva naeratuse all on midagi muud peidus, kuid ta oskas seda nii hästi varjata. Õues kostis muruniiduki hääl. Ma mõtlesin, et hea et isa juba varem ei hakanud niitma muru, ma oleksin kindlalt juba varem siis üleval olnud. "Okei, okei ma panen end valmis, mis kell me minema hakkame, ema?" Ema ei vastanud, ta oli juba alla ära läinud, et meile hommikusöök valmis teha. Ma läksin dušši alla. Nii hea oli olla sooja vee all.. nagu ma magaksin ikka voodis paksu suleteki all. "Me hakkame tunni aja pärast liikuma umbes" Ma mõtlesin, et pean kiirustama, muidu ei jõua ma ennast valmis sättida. Ma tulin dušši alt ära, kuivatasin end ära, ning läksin riidekapi juurde, et valida endale meelepärane riietus tänaseks. Ma valisin tumesinised kõrge pihaga püksid ja korallroosa top pluusi. Ma kammisin oma pikad tumepruunid juuksed ära ning tegin endale väikse meigi peale. Võtsin oma käekoti, ning ruttasin alla. Kell oli juba 7.30. Imestasin, et ema ei ole mind tulnud tagant kiirustama. Imestasin üldse, kus kõik järsku kadunud on. "Ema? Isa?" Mitte keegi ei vastanud. Ma läksin külmiku juurde, ning võtsin endale külmikust paar kohukest ja klaasi mahla. Hommikuti polnud tegelikult isu mittemidagi süüa.. nii vara hommikul. Ema ja isa väljusid oma toast. Isal oli seljas ülikond ja emal beeš õlapaelteta kleit, juuksed üles sätitud. "Kas tuleb nii pidulik üritus?" küsisin ma emalt ja isalt. "Alati peab olema tähtsatel üritustel pidulikult, et mitte näida tavalisena" targutas ema minu küsimuse peale. Minu ema oli 39 aastane kodune naine, kellele meeldis väga kududa, tikkida ja raamatuid lugeda. Ta sai nime minu vanaema Adele järgi. Mu emal olid samuti ilusad pikad juuksed, aga muidugi helepruunid. Ta ei värvinud oma juukseid kunagi. Ta nägi välja alati väga nooruslik. Alati väga Täiuslik. Minu isa on 41 aastane, Marek. Tal on oma firma ja ma polegi õieti aru saanud, mis tööd ta seal firmas teeb.. ainult juhib vist seda. Aga me pole isaga kunagi lähedased olnud, ega rääkinud teineteisele enda isiklikke asju. Meie peres seda vist ei tehtagi. Mul on ka vend, Rasmus. Ta on vahest jobu ja vahest on ta ainuke, kellega ma saan kõige paremini läbi. See on vist sellepärast, et ta elab meist kaugemal. Väga kaugemal.. Londonis. Ta on 19 aastane. Tumepruunide lühikeste juustega.

Me istusime autosse. Ja suundusime tädi Karla poole. Ma kujutasin ette, kui igav mul seal hakkab. Noori seal põhimõtteliselt üldse pole ja kui ongi, siis on nad väga häbelikud ja vaiksed ja omaette. Mis ma küll seal tegema hakkan? Teel sinna mõtlesin ma oma mõtteid autos. Ma olin lõpetanud just 9nda klassi ja saanud kätte eelmisel päeval oma lõpuklassi tunnistuse, millel olid ainult neljad-viied. Nüüd on mul valida kas lähen mujale õppima, kuskile kutsekasse või jään gümnaasiumisse. Kõik mu sõbrad jääad siia, niiet on vist ilmselge mida ma edasi tegema hakkan.
Olemegi kohal. Mu tädi elab Pirital, oma majas. Punane ja suur maja. Ainult tema ja onu jaoks. Sest nende lapsed on juba suured ja õpivad kodust kaugemal. Huvitav, kas neil kahekesi nii suures majas üksi ei hakka? Tädi tuli meile ukse vastu, nägu naeru täis. Ta oli tõesti õnnelik. Ema ja isa soovisid talle õnne ning ulatasid talle kimbu nartsisse nind ümbriku kingitusega. Ka mina soovisin loomulikult oma tädile õnne. Ta oli hea tädi. Maja ees oli veel mitu autot. Mõnda ma polnud varem näinudki. Ja täiega lootsin et siin on veel inimesi, kellega mul igav ei hakka. Läksime sisse. Sees oli palju inimesi. Enamus inimesi oli tuttavad kõik, sugulased. Tädi oli katnud ilusa, suure laua.. seal oli väga palju toitu. Ma mõtlesin, et kes selle toidu suudab kõik ära süüa. Ema ja isa läksid kööki, kus olid täiskasvanud. Ma istusin diivanile ja jäin telekat vaatama. "Sellest tuleb igav õhtu" mõtlesin ja tasakesi endamisi.. ning siis vaatasin ringi et ega keegi mind ei kuulnud, ma ju ei tahtnud solvata kedagi, et tädi pidu igav on. "Peletame igavuse koos eemale" Istus mu kõrvale üks noormees. Ma polnud teda varem näinud, kuid naeratasin talle vastu "Ma olen Kaspar, Tere" Ma tundsin et mul on nagu mingi klomp kurgus kinni, miks ma midagi vastu ei ütle, kuid siiski sain midagi üle huulte öelda "Renate, Tere jah" Ma ei tea mis mul järsku hakkas, kuid sees oli imelik tunne. Ma vist ehmusin, kui ta nii järsult diivanile hüppas. Poiss oli umbes 18 aastane, tumepruunide silmadega ja pruunide juustega. "Mis sa istud siin nii nukralt?"küsis Kaspar. "Ma mõtlen, et tuleb igav õhtu" "Ah ei tule, teeme siis midagi huvitavat" innustas Kaspar. "Sa isegi ei tunne mind.. mis meil ikka koos midagi huvitavat teha annab?" imestasin ma tema jutu peale. Ta nagu oleks tundnud mind juba terve elu, et tuleb ja lihtsalt hüppab mu kõrvale diivanile. Aga ta paistis väga positiivne ja lõbus ja see positiivsus haaras ka mind. Ma olin vist natuke ülbe tema vastu. "Räägime juttu, saame sõpradeks" naeratas Kaspar mulle. "Julge pakkumine. Ma ei tea kohe millest alustada:)" ütlesin ma talle vastu. "No räägi endast natuke, ja mina räägin siis endast" tegi Kaspar ettepaneku. "Lapsed, hakkame sööma!" hüüdis tädi. Pagan, lapsed.. Mõtlesin ma. Nüüd Kaspar kindlasti arvan et ma ole n 12-13 aastane. Läksime laua taha. Istusime sinnna, kuhu sattusime. Ma istusin oma ema ja isa kõrvale ja tädi ning onu istusid kõrvuti. Tädi 4 sõbrannat istusid kohe järgmistele toolidele. Ja minu vasta istus Kaspar koos oma ema ja isaga. Me sõime. Meie pilgud Kaspariga sattusid koguaeg kokku. Ja ma polnudki ärritunud sellest. Tavaliselt, kui keegi mind vahib, ärritun ma kergesti. Võibolla oli ta liiga sõbralik, võibolla sellepärast. Sünnipäev möödus kenasti, ei olnudki nii igav kui ma arvasin. Me Kaspariga lobisesime ja meist said üsna head sõbrad, kui tohib nii öelda, nii vara. Me vahetasime oma numbreid ja Skype. Peagi oli õhtu ning ema ja isa tegid ettepaneku koju minna, loomulikult olin ma nõus, ma tahtsin juba koju saada, et minna Skype ja rääkida Laurettaga, kõigest. Ta oli siiski mu parim sõbranna.Jätsime kõigiga hüvasti. Kaspariga ma ei saanudki hüvasti jätta, ma ei tea kuhu ta kadus. See oli kindlasti viimane kord kui nägime. Istusime autosse ja suundusime koju, Viimsisse. Ma olin väsinud ning tahtsin tukastada. "Ma vaatasin, et teil Kaspariga klappis hästi" alustas ema vestlust. "Ema, sa kujutad endale midagi ette ilmselt, mismõttes klappis hästi?" "Ega ma midagi paha pärast ei mõelnud, lihtsalt ütlesin, et leidsid endale toreda sõbra ja sul polnudki nii igav, kui kodus nurisesid" "Seda küll jah, aga ära hakka endale nüüd ette kujutama, et mina ja Kaspar.. eks" "Ma arvan, et hoopis sina, Renate, kujutad midagi sellist ette" vastas ema mulle. Ja.. ja ma ei osanudki selle peale midagi vastata. Ilmselt olin ma liiga väsinud, et mõelda sellele. Olime kodus. Ma läksin oma tuppa, panin ukse kinni oma järel. Võtsin riided seljast, ning läksin dušši alla. Ma olin ikka nii väsinud. Pesin end kiiresti ära. Pesin veel näo puhtaks, panin tuduriided selga, ning võtsin läpaka ja läksin voodisse. Lülitasin Skype sisse. Ja helistasin Laurettale. "Tsau, kus sa olnud oled? Ma olen üritanud sind terve päev kätte saada, et välja minna?" jõudis Lauretta juba esimesena minult küsida. "Ma ju rääkisin eile, et täna lähen tädi sünnale.. ma olin isegi selle hommikul ära unustanud, aga ema tuli mu tuppa mind äratama ja tuletas mulle meelde. Ma ei tahtnud üldse minna, aga emal on tähtis viisakus ennekõige ja tema vastu ma ei saa, sa tead seda ju" vastasin ma talle uniselt. "No oli lahe siis ka? Ma mõtlen, et alati kui sa oled nendel sugulaste üritustel käinud, oled sa alati kurtnud, et megaigav on" küsis Lauretta minult. Ma mõtlesin kogu selle päeva peale ja ei osanudki nagu midagi vastata. "Ma lähen nüüd magama, Lauretta. Ma olen ilgelt väsinud" "Oota.. mis juhtus, sa jätad mulle midagi rääkimata. Vasta mu küsimusele ikka " kihistas Lauretta teisel pool naerda. Ta sai aru et midagi on muutunud, kuid.. kas oli siis? Ma pidin mõtlema selle peale. PIIKS-PIIKS kostus telefonilt smsi toon. "Oota Lauretta, mul tuli sms, ma lähen toon telefoni" "No okei, aga tule kiiresti tagasi, sest me veel räägime" oli Lauretta nii äksi täis seal teisel pool. Võtsin telefoni kapi pealt, "1 uus sõnum" Avasin selle. "Tsau, me ei saanudki headaega teineteisele öelda. Äkki saaks homme või mingi päev kokku ja teeks tasa selle? K. " Ma teadsin kohe kes see on. Ma vastasin "Nõus, head ööd, R. " Ning läksin tagasi arvuti taha. Mul oli sees nii imelik tunne.. heas mõttes. Ja siis nagu ei kusagilt kadus mu väsimus ja ma rääkisin Laurettale kõigest mis ma tegin täna, mis ma tundsin ja mis juhtus. Lauretta teadis nagu kohe öelda kõige selle peale "Ma nimetaks seda armastus esimesest silmapilgust" "Ära aja lolli juttu, Lauretta. Ma lähen nüüd magama, head ööd sulle, homme räägime. " "Headööd sulle ka ja homme räägime kindlalt, kallis oled" "Sina ka!" Panin arvuti kinni ja heitsin voodisse. Südames selline hea tunne, panin silmad kinni ning uinusin.

Kuni 30.04 saab oma blogi Eesti blogiauhindade jagamisele kirja panna veebilehel eba.marimell.eu. Mais toimub rahvahääletus ning kõik saavad anda hääle oma lemmiku poolt. Tänavused Eesti blogiauhinnad jagatakse välja 16. juunil Tellisikivi loomelinnakus asuvas Vaba Lava teatrikeskuses. Üritus on mõeldud kõigile ja kohale on oodatud nii blogijad kui ka blogilugejad. Üritus on kõigile tasuta.