ÕL USAs | Õpilased, õpetajad ja lapsevanemad: „Aitab juba neist tulistamistest!“ (33)

Pealinnas Washington D.Cs marsib kõige suurem rahvahulk, ligi pool miljonit inimest. Michiganis asuva Oaklandi ülikooli kellatorni juurde on poole 12 paiku kogunenud mõnisada inimest. Ürituse alguses teatab esimene kõnepidaja, et meeleavaldajaid on kogunenud 700 ringis.

Kui kellatorni juurde liigun, ei oska ma algul üldse arvata, kas kohale tuleb tuhat inimest või on torniväljakul trummiring tosina hipiga. Kellatorni kõrvale ehitab ülikool uut õppehoonet ja ehitusplats varjab vaadet. Ehituskolin segab aeg-ajalt ka kõnepidajaid. Ilm on päikeseline, kuid jahe, Michigan naudib vaid paari plusskraadi. Soojalt riides osalejaid säästetakse pikkadest kõnedest, kõnelejaid on vaid kolm ning kell 12.20 on üritus läbi ja rahvahulk liigub rongkäiguna tagasi parklate suunas.

„March for Our Lives“ ehk „Marss meie elu eest“ on järjekordne üleriigiline protestiaktsioon, mille korraldamise taga on Stoneman Douglase keskkooli õpilased Floridast, kes elasid üle selle aasta 14. veebruaril toimunud tulistamise. Esimene kõnepidaja loeb ette tulistamises hukkunud 14 õpilase ja 3 õpetaja nimed ning palub kõigilt minutiks vaikust. Enne vaikuseminuti algust jõuab üks kirglik naisterahvas rahva kaugemast otsast hõisata: „Ei ühtki enam!“

Inimesi on erinevatest vanuserühmadest, mis mind mõneti isegi üllatab. Ootasin peamiselt keskkooli- ja tudengiealiste noorte kogunemist, kuid väga paljud on tulnud terve perega, õige palju on väärikamas eas inimesi. Vanaisad, vanaemad, aga ka õpetajad ja professorid on tulnud meelt avaldama. Enamikel on kaasas omatehtud sildid, ehkki naksakas proua Peggy jagab torniväljaku serval kõigile soovijatele ka ürituse ametliku logoga silte.

Peggy töötab ise vabatahtlikuna ühes kohalikus koolis ning on väga rõõmus, et üritus täna ka tema kodu lähedal toimub. „Meie lapsed kardavad,“ kurdab ta. „Nad nii kohutavalt kardavad, teate, nad kardavad isegi seda, kui tuletõrjeõppus toimub ja häiresignaal käima läheb. Nad on paanikas.“ Kui küsin temalt president Trumpi idee kohta õpetajatele relvad kätte anda, hammustab Peggy mõtlikult huulde ja tunnistab, et ei pea ideed küll rumalaks, aga kinnitab, et ei tea ise ühtki õpetajat, kes vabatahtlikult relvaga kooli tuleks. „Meie koolis on NRA liikmeid [Rahvuslik Tulirelvade Assotsiatsioon ehk National Rifle Association] ja isegi nemad ütlevad sellele ei,“ räägib ta. „Iseasi, kui me räägime turvatöötajatest, kes sellele spetsialiseeruvad, vaat see on väärt mõte. Ja no koolimajad võiksid ikka olla selliselt turvatud, et ükski suvaline tüüp sisse jalutada ei saa. Ja muidugi relvaseadused. Need võiks üle vaadata.“

NRAd, tulirelvi omavaid kodanikke ühendav võimas lobiorganisatsiooni, kardavad poliitikud nii vabariiklaste kui demokraatide seas. NRA-vastaseid silte kohtab kõige rohkem. Inimesed on tüdinud ühe lobi ja selle raha mõjust kogu riigi poliitikale. Mõned julgemad peavad neid lausa osaliselt vastutavateks riigis pea igapäevasteks muutunud tulistamistes.

Tudeng Anthony läheneb mulle kaustaga ning räägib, et tema on üritusel selleks, et koguda toetusallkirju muudatuste viimiseks Michigani osariigi põhiseadusse. Nimelt peab selleks, et Michiganis valima minna, ennast enne hääletamist registreerima. See on tülikas ja paljude arvates ebavajalik samm, enamasti tehakse see automaatselt ära siis, kui inimene saab juhiloa - enamike ameeriklaste ainus isikuttõendav dokument - kuid kõigil pole juhilube ning Anthony meelest peaks iga osariigis niigi elanikuna registreeritud inimene saama automaatselt valima minna. „Marsist meie elu nimel“ ei teadnud ta enne ürituse algust palju, kuid on tunni aja jooksul mitmete inimestega rääkinud ja nüüd meeldib talle väga see, mille nimel inimesed kokku on kogunenud. Ehkki tema on siin teise asja pärast, on ta hinges meeleavaldajatega ühel lainel.

Õpetajate seltskond, kellest üks kannab silti „Haridustöötajad õpetajate relvastamise vastu“, peab ideed õpetajatele relvade jagamisest jaburaks.

Üks daam tunneb minu kaelas rippuvat pressikaarti nähes huvi, kust ma pärit olen. Tema on üritusele tulnud terve perega. „Kongress peab neid lapsi kuulda võtma,“ ütleb ta, osutades käega rühmale keskkooliõpilastele. „Ja mitte kuulama NRA-d. Asi pole selles, et me tahaks teist täiendust [USA põhiseaduse teine täiendus annab kodanikele õiguse relva omada] tühistada, me tahame, et relvi puudutavad seadused oleksid mõistlikud. Kõike muud reguleerivad ju seadused. Autoga sõites on keelatud ilma turvavööta sõita, ja nii edasi.“

Olivia ja Charlotte on õed, kes käivad Oaklandi lähedal Lake Orioni keskkoolis. „Ma tahtsin tulla, et seda liikumist toetada,“ ütleb Charlotte pisut hingetuna. Ehkki Oaklandi ülikooli protestijad on suhteliselt vaiksed ja ei skandeeri väga palju, on Charlotte häälekalt kõigile kõnepidajatele kaasa elanud. Tema arvates on koolitulistamiste probleem USAs unikaalne: „Mis toimub, on kohutav. Seda ei juhtu kusagil mujal.“

Olivia räägib, et kogu koolitulistamiste ja relvavägivalla teema suhtes on ta muutunud äärmiselt kirglikuks, mistõttu ei kujuta ta ette, et poleks täna kohale tulnud. „Nii tore on näha kõiki neid inimesi, kes täna siia toetusüritusele tulid, nende sõnumid on nii tugevad. Minul on küll tuleviku osas suured lootused, et asjad tõesti muutuvad,“ kinnitab Charlotte.