Helen KõppFoto: Stanislav Moshkov
Blogid
24. märts 2018, 12:00

HELENI BEEBIBLOGI | Miks on lapse sugu teiste jaoks nii oluline ja miks arvatakse, et tüdrukud peavad roosat kandma? (85)

Miks on lapse sugu kõigile peale minu nii oluline? Minu jaoks on ikka esmatähtis, et laps oleks terve, tunneks end hästi ning kõik hea oleks talle tagatud. Seejärel tuleb soo olulisus. Ütleme siis kohe alguses ära, et looteanatoomia alusel on öeldud, et mul peaks sündima tüdruk. Aga kas ka sünnib?

Tegelikult, mis siin salata – ka mind huvitas KÕIGE alguses, mis soost laps tuleb. Ehk siis enne rasedust ja raseduse alguses. Kunagi noorena aimasin, et minu esimene laps on tütar, kuid hakkasin salaja sisimas lootma, et tuleb poiss. Seda seepärast, et minu meelest on meeste elu siin maailmas hetkel lihtsam ja kes ei tahaks oma lapsele ainult kõige paremat. Raseduse ajal ja enne looteanatoomiat oli minu jaoks aga peamine, et näeksin jälle oma armsakest, olgu ta ükskõik mis soost. Seega, mida aeg edasi, seda vähem oluliseks sugu minu jaoks muutus.

Terve raseduse ajal olen aga end ümbritsevate inimeste puhul märganud huvitavat fenomeni – teiste inimeste jaoks on lapse sugu väga oluline. Paljud uurisid minult, mis ma ise arvan, kas tuleb poiss või tüdruk. Teised jälle ootasid kannatamatult, et ma neile juba lapse soo paljastaks. Alguses oli muidugi väga tore soo üle arutleda, kuid see tundus järjest enam olevat inimeste peamine murekoht. Seda kõike oli minu jaoks liiga palju. Nii kui kellelegi rääkisin, et olen rase, küsiti esimesena, mis soost last ma tahaks. Mu eelistused muutusid pidevalt nagu raseduseaegsed tujud, seega ei mäletagi, mida ma vastata võisin.

Lapse soo teema tundus inimeste jaoks olevat tõeliselt põnev. Küll pakuti mitmete erinevate tunnuste põhjal sugu ka ise ja tehti äraarvamismänge. Küll arvati, et soo määrab kõhu kuju või see, kui palju ma säran või ei sära. Soost pidid aimu andma ka veel kolmandad või neljandad variandid. Pärast arvamismänge nõuti muidugi, et ma ütleks neile kindlasti, kas tuleb poiss või tüdruk. Ma tundsin end meelitatuna, et mina või õigemini mu sündimata lapse sugu inimestele nii palju huvi pakub. Muidugi pole inimeste uudishimus mitte midagi halba. Minu jaoks on vaid üllatav, et see kõigile peale minu nii oluline on. Kõige vähem murdsid soo teemadel pead minu pereliikmed – nagu minugi jaoks, oli neile kõige olulisem see, et lapsega oleks kõik korras.

Kõige intensiivsemaks läks asi siis, kui saingi lõpuks soo teada. Ma ise võtsin seda teadmist tavaliselt ning kuna mul oli tol ajal mälu raseduse tõttu kohutavalt halb, korrutasin endale veel mitmeid kordi lapse sugu, et ma mõnele küsijale kogemata valesti ei ütleks. Lihtsalt nii palju muid mõtteid oli peas. Pärast tavalist viienda kuu looteanatoomiat hakkasid inimesed kannatamatult uurima, mis soost mu laps on, lausa pealetükkivalt küsiti. Isegi solvuti, kui ma kohe veel ei öelnud! See pealetükkivus oli minu jaoks veelgi üllatavam – ma tõesti ei arvanud, et inimesed lapse sugu nii oluliseks peavad! Kas see pole mitte isiklik? Ma pidasin ausaks, et ütlen lapse soo kõigepealt lapse isale ning seetõttu keeldusin igale küsijale vastamast. Nii mõnigi julges selle peale lausa solvuda. Kui lapse isa soo teada sai, rääkisin sellest ka oma jälgijatele. Mind pommitati lihtsalt nii paljude kannatamatute kirjadega. Tundsin lausa survet sugu välja öelda. Minu jutt levis kulutulena edasi. Ma ise olin endiselt segaduses rase ning ei mõelnud, et lapse sugu nii meeletult oluline olla võib, et see jutt levima hakkab.

Soosaaga jätkus, kui hakkasin beebile riideid hankima. Nii kui saadi teada, et tuleb tüdruk, hakati pakkuma ainult tüdrukute asju! Roosad riided, roosad asjad, roosa kõik muu, peal kiri „printsess“. Lisaks hiirekõrvadega kapuutsid ja nii edasi. Tuttavad, kes olid varem öelnud, et neil on poiste asju üle, arvasid, et poiste asjad küll mitte kuidagi tüdrukule ei kõlba, seega keelduti mulle poiste asju andmast. Ka see suhtumine oli minu jaoks alguses väga üllatav ja huvitav. Võib-olla seetõttu, et ma olen esmarase ning mind pole kunagi lapsesaamine ega rasedus nii kangesti huvitanud, seega polnud ma mõelnudki, et mingit sugude eristust tasuks teha. Minul oli esmatähtis, et saaksin lapsele asjad hangitud. Hiljem kodus riideid sorteerima hakates tekkis mul küsimus – miks on tüdrukute puhul mingi standardriietus nii oluline? Kas mina olen ainus, kellel on üsnagi ükskõik, kellele mõeldud riideid laps kannab, kuni ta end hästi tunneb? Mina olen ju see, kes teda pidevalt vaatab ning kui mulle ei meeldi pleekinud roosa riietus, siis miks ma peaksin selle lapsele selga panema, kui lapsel on samal ajal täiesti ükskõik. Miks ma ei või panna talle selga autopildiga riideid? Miks tüdruku riided ei või olla sinist või musta värvi? Jah, ma ei pane lapsele selga riietust kirjaga „poiss“, kui ta on tüdruk – see peaks olema ju piisav.

Peaaegu iga inimene, kellega olen rääkinud, välja arvatud üks mu rase sõbranna, arvab, et poistel peaks olema poisi värvi ja tüdrukutel tüdruku värvi riided. Mina olen siinkohal nagu mu sõbranna – panen lapsele selga need riided, mis parajasti on. Olgem ausad, ma kannan isegi üsna suvalisi riideid, mis sageli kokku ei sobi. Kõige tähtsam on mugavus. Mul on suuremalt osalt tüdrukutele mõeldud riided, võtangi sealt midagi mugavat ja panen lapsele selga. Ega ma riideid imetle, vaid ikka oma armsakest.

Oma rasedalt sõbrannalt sain ka idee hankida lapsele musta värvi riideid. Minu rõõmuks ongi müügil ka väga ilusaid musti body’sid. Siis hakkas minus lausa sisemine mässumeelsus tõusma (arvatavasti muidugi mingi hormoonide möll). Kõik arvavad, et lapsel peavad olema sootunnusega riided, kuid kui nägin, et lasteriideid on müügis erinevaid – sõjaväemustriga, musta värvi, huvitavate kirjadega – ostan ma kindlasti beebile ka mõned sellised. Kindlasti mõni imestab, miks ei ole tüdrukul klassikalised tüdruku sootunnustega riided. Laps on laps – ei ole vahet, on ta tüdruk või poiss, peaasi, et tal oleks armastavad inimesed ümber. Ja kui laps tuleb minu moodi, siis arvatavasti hakkab ta autodega mängima, aga seda ma veel ei tea, kas see on siisla teiste meelest väikesele tüdrukule sobiv. Aga mis siis, kui ikkagi sünnib poiss? Mis saaks siis tüdrukuriietest?

Ma ei pea ennast sooneutraalseks. Ma tean, et kunagi on kokku lepitud, et tüdrukute värv on roosa ning poiste värv sinine. Näen, et inimesed on selle juurde ka väga tugevalt pidama jäänud. Oma last vaatan siiski kõige rohkem mina ja seetõttu võiks ta pigem kanda värve, mis minu silmale meeldivad on. Siinkohal polegi asi soos, vaid minu enda eelistustes. Mulle meeldivad näiteks kuldne, fuksia, lilla, sinine, must. Jah, kui mul tuleb panna tuju talle midagi fuksiakarva selga, siis mahun ma vähemalt soorollidesse. Seega ma arvan, et siin pole tegemist sooneutraalsusega, vaid maitseeelistustega.

Komme on ka lasteriietele külge õmmelda igasugu tutte ja kõrvu, et laps oleks nagu Miki Hiir, jänes, karu või midagi muud sellist, mis mulle eriti ei sümpatiseeri. Jah, loomad on tõepoolest armsad, aga jänesed ja hiired ei ole just mu lemmikud loomad. Mis siis, kui mulle meeldivad kassid, hundid, konnad, hobused? Ma ise arvan, et ma ei peaks iga sinist asja lugema kohe poisilikuks riietuseks ning igat punast või roosat asja tüdrukulikuks riietuseks. Seega, kui on kuskil mõni väga ilus body, mis peaks paljude arvates sobima ainult poisile, aga mulle see meeldib, siis panen ma selle ikkagi lapsele selga.

Olen ka märganud, et inimestele meeldib, kui riided on nunnud, armsad ning seal on küljes armsad kõrvakesed ja mida kõike veel. Ma ei jälgi nii väga detaile, seega minu põhimure riiete puhul lapse juures on mugavus ning paras temperatuur, mille riie tagama peab. Ma pole kordagi tundnud tungi minna beebipoodidesse pikalt šoppama ja igasuguseid nunnusid riideid kokku ostma. Minu jaoks on need lihtsalt vajalikud esemed. Rasedate puhul tavalist roosamannanduse-hullust pole mul veel tekkinud. Äkki tekib lapse sünniga? Eks näha ole, ma üllatan juba iseennastki. Kui ma nüüd natuke mõtlen, siis ühed papud, mille ma sõbrannalt sain, on üsnagi armsad. Tegelikult oli minu meelest armas ka üks sinine kampsun, sellega peaaegu tekkis tunne, et „issand kui armas!“.

Võib-olla on see rasedusaegne hormoonide möll, et minus see väike mässumeelsus tõusis või on see seotud minu üllatusega, et soopõhiseid riideid nii olulisteks peetakse. Ma arvan, et kõige tähtsam on emana jääda just iseendaks. Lihtsalt minu igapäevane suhtumine riietesse on kandunud üle ka riietusele lapse osas. Laps on nagunii minu jaoks kallis ning ma muretsen päris palju, et talle oleks kõik vajalik tagatud. Minu meelest lapsele tasuks panna just need riided selga, mida on endale vaadata meeldiv – olgu need siis roosad või sinised!