Peeter Sauter: keel on üks visa ja vintske tegelane, selle pärast ei tasu ülemäära muretseda (2)

«Minu arust on keel on üks visa ja vintske tegelane, suurem kui meie,» sõnab ta.«Selle pärast ei tasu ülemäära muretseda. Mina isiklikult tunnen kogu aeg, et ei oska eesti keelt, ei tea ega tunne grammatikat. Mu tekstid kubisevad vigadest. Eesti keeli on palju, ei ole üht ja ainuõiget viisi kõnelda ega kirjutada. Keel on muutuv ja arenev, ja see ongi hea. Lapsused ja keelevead on nunnud. Mulle teeb heameelt, kui näen Ida-Virumaal suurt silti, kuhu on kirjutatud «kuse tilinad». Mida see tähendab? Mõeldud on «kušetilinad»! Soomes on kombeks iga sõna n-ö omaks teha. Nende lähenemine on mulle sümpaatne. Eks keeleuuendused ole alati paksu verd tekitanud, aga et meie kirjandus ja keel on mitmete mõjurite all, on hea. Suurt häda ma ei näe. Vahel on lapsused teadlikud, vahel mitte. Kui mu laps kirjutab «Issi, ma olen nii kurp», läheb minu meel härdaks, see on armas ja selles peitub tohutu hellus."