Merle Luik: miks on keskmisel eestlasel raske midagi kiitvat öelda, aga ühest krõbedast sõimust pole kunagi kahju?

Toimetusse helistas üks proua. Tutvustama ta ennast ei vaevunud, nimetades end vaid «lugejaks esimesest numbrist peale». Ja siis pistis toru otsas hüsteeriliselt karjuma. Karjus ja karjus ja ... Mulle tundus, et prouale ei sobinud meie värske rubriik naismõrtsukatest ... Või oli vihapurske põhjus see, et ta ei leidnud ajakirjast enam Evelin Ilvese kolumni? Ega ma täpselt aru saanudki, sest daam ei lubanud oma sõimutulva vahele midagi küsida. Igatahes hetkel, kui proua hakkas mind juba isiklike solvangutega kostitama, vajutasin ma telefoni kinni.

Õudselt mõru maik oli suus.

Isegi mitte selle ühe kõne tõttu, sest selliseid sõimlejaid tuleb ikka aeg-ajalt ette, vaid suurema pildi pärast. Miks on nii, et kui midagi meeldib ja kõik on hästi, on keskmisel eestlasel raske midagi kiitvat öelda? Kui on aga paha tuju, pole tal ühest krõbedast sõimust kunagi kahju?

Võtame või sellesama prouakese. Tema sai oma viha välja valada, aga minu tuju oli mitmeks päevaks rikutud.

Seepärast otsustasingi täna tervitada ja tänada kõiki neid naisi, kes on meile aegade jooksul siia Naistelehte mõne hea sõna või tänu kirjutanud. Lihtsalt niisama, heast tujust. Õnneks jätkub meile ka selliseid lugejaid!

Uskuge, teie sõbralikud read teevad meid, ajakirja tegijaid, alati väga rõõmsaks! Aitäh!