"Puuduta mind!" 16. saadeVideo: Tatjana Iljina
Suhted
10. märts 2018, 00:01

PERETERAPEUT: naised tahavad olla meestega võrdsed ja samas endiselt neile alt üles vaadata (134)

„Tänapäeva maailmas on keerulisem olla mees kui naine. Seda just stereotüüpide muutumise tõttu. Naised on mingis mõttes paremini kohandunud uute soorollidega, kus nad ihkavad võrdsust. Meestel on sellega keerulisem hakkama saada,“ mõtiskleb pere- ja holistiline terapeut Katrin Saali Saul.

Katrin selgitab Õhtulehe veebisaates „Puuduta mind“, et naiste ja meeste võrdsuse tagaajamise tagajärjel pole ühel osal inimestest enam tasakaalus arhetüübid ehk teatud ajalooliselt väljakujunenud rollid, mida nad peaksid igapäevaelus täitma. See toovat omakorda probleeme paarisuhetesse.

Naistel on arhetüüpideks näiteks Tütarlaps, Armastaja, Perenaine ja Kuninganna ning need avalduvad naise elu eri tahkudes. Tütarlaps toob naise ellu emotsionaalsuse, elurõõmu ja mängu, Armastaja aga sensuaalsuse. Perenaise arhetüüp on seotud peresuhete ja koduhoiuga. Kuninganna lööb naises välja suhetes välismaailmaga, oma väärtuse teadmises ning oma seisukohtade selges ja julges avaldamises.

 Katrin Saali Saul külas Anu Saagimi ja Sirje Presnali veebisaates „Puuduta mind“. Foto: Jörgen Norkroos

Anu Saagim: Mida sa selle all silmas pead, et meestel on tänapäeval keerulisem? Kas neilt oodatakse rohkem mehelikkust? Mida neilt oodatakse?

See ongi väga segane sõnum, mis tuleb. Ühest küljest räägime ju kõik, et tahaks, et maailm oleks võrdne. Mingis mõttes me ju liigumegi kogu aeg võrdsuse poole ja see on imetore. Eriti hariduselt – oleme täiesti võimelised olema võrdsed. Samal ajal tahetakse endiselt, et mehed oleksid ikka nii, nagu oli vanadel aegadel arhetüüpne mammuti kojutooja, kes vastutas nii perekonna materiaalse kui ka füüsilise turvalisuse eest.

Siis saadetakse aga ühiskondlik sõnum: „Mehed, ärge olge enam selles positsioonis, kus te tõite mammutit ega olnud väga emotsionaalsed!“ Kui lähed mammutit püüdma, lähed ju üksinda või paari mehega koos ja seal ei räägita omavahel eriti tunnetest. Tänapäeval öeldakse: „Mehed, rääkige tunnetest!“ Siis mehed räägivad tunnetest ja naised saadavad jälle väga vastuolulise sõnumi. Ühest küljest tahetakse, et mehed räägiksid tunnetest, aga kui nad hakkavad rääkima, et nad ei tea, ei oska, on hirmul, ei saa hakkama, siis väga paljud naised ei taha sellest kuulda. Justkui tahaks kuulda, aga mõõdukalt.

Kus jookseb piir, kui palju sa jaksad naisena vastu võtta mehe hirmu, abitust, tema tundeid? Pigem tahavad naised küll võrdsust, kuid tahavad ka väga palju hoitust: et nende eest kantaks hoolt, et nad saaksid olla Tüdruku arhetüübis – et väike Tüdruk naise sees oleks hoitud ja kaitstud.

Isa rolli oodatakse?

Mingis mõttes küll. Aga naised ju siiski eeldavad mehelt, et see Poisike mehe sees sureb. Sellest on ka paljud psühhoanalüütikud rääkinud, et selleks, et saaks sündida väeline, eluterve mees, peab Poisike tema sees surema.

Mis asi on Poisike?

Poisike on see, kes ütleb, et ma ei oska, ei tea, ei jaksa, ei viitsi, kandke minu eest hoolt, olen abitu, ma ei oska teha peedist pesumasinale trumlit ega raha teenida, ma ei tea, kuidas need protsessid käivad... Arvan, et siiski enamik naisi tahab tõelist küpset meest, kes on usaldusväärne: kes ütleb, mis ta on, ja kes teeb, mida ta lubab. Poisikese energia on see, kui ta ütleb: „Oi, näed, mõtlesin ümber. Ma ei jaksa.“

Ühest küljest tahavad naised küll võrdsust, aga samas tahavad needsamad naised, et mees oleks võimeline ära parandama korgid, auto ja teaks paljusid asju. Enamik naisi, keda olen näinud, ütleks, et nad tahaks vaadata mehele alt üles. Ja mehed tunnevad ennast hästi siis, kui nad tunnevad oma partneri imetlust.

Vana stereotüüpne käsitlus ütleb, et naine tahaks, et mees oleks suur ja võimas, kaitseks teda, läheks Sõjamehena läbi jääkülma jõe, kahmaks kitsest või mammutil kihvast ja tooks ta koopasse. Naine toimetab niikaua teiste naistega koos: toovad juurikaid, pähkleid ja marju. Tänapäeval me seda enam ei taha. Tahame, et oleks võrdne.

Kui mees ei too mammutit koju ja ütleb, et ta on väsinud, ei jaksa, ei tea, kus mammut on, ei ole mammutit ammu näinud, võib naisel minna süda haledaks. Ühel hetkel aga ei jää midagi muud üle – eriti kui sul on veel lapsed, sööki on ju vaja –, siis sa võtad ise selle rolli ja lähed ise liiga tugevaks. Sinust endast saab Amatsoon, mis läheb paari Sõjamehe arhetüübiga. Muidu on Sõjamehe kaitsta see väike Tüdruk. Naine saab olla see väike, kes ei tea, oska ega jaksa, kelle eest Sõjamees teeb kõik ära. Kui Sõjamees seda rolli ei võta, läheb naine Amatsooni energiasse ja ütleb, et ta teeb selle siis ise. Ta läheb Kuningannana liiga võimsaks. Siis lähevadki naise arhetüübid segi või tasakaalust välja.

Ühesõnaga, pereterepeutidena ütleme, et kõige parem on sümmeetriline suhe mehe ja naise vahel.  Või kui ta peab olema ebasümmeetriline, et üks oleks natuke rohkem laps ja teine natuke rohkem täiskasvanu, olgu parem mees natuke rohkem isa ja naine natuke rohkem tütar kui see, et mees oleks nagu poisike ja naine nagu ema. „Ema“ ja „poja“ vahelises suhtes kaob ära polaarsus ja seksuaalsus.

Nüüd on huvitav vaadata, miks on naised suhtes natuke küpsemad: miks naised eluraskustes võtavad endale nii palju kanda? Selle ohver on tegelikult, et Tütarlapse arhetüüp, see kõige magusam ja lustlikum, kaob ära. Kui Perenaine ei saa oma mehelt kätte võrdväärset tuge, kui Perenaine on rahulolematu, siis ei saa see Tüdruk enam naise sisemaailmas domineerida. Sinna, kus ei ole Tüdrukut, ei tule ka Armastaja.

NAINE SOOVIB POPUTAMIST: „Naised tahavad küll võrdsust, kuid tahavad ka väga palju hoitust: et nende eest kantaks hoolt, et nad saaksid olla Tüdruku arhetüübis – et väike Tüdruk naise sees oleks hoitud ja kaitstud,“ tõdeb pereterapeut Katrin Saali Saul. Foto: Vida Press

Milleks on vaja üldse paarisuhte pärast stressata? Võiks eladagi tsüklite kaupa, nii et on viie- või kümneaastased tsüklid. Väsin ju ühest asjast ära: ma ei kanna ühte ja sama kleiti forever (igavesti – toim). Tahan vahetada oma riietust, meiki, juuksevärvi. Miks ma ei tohi oma meest vahetada? Lapsed kasvavad suureks ise miks pean selle ühe mehe küljes rippuma? Vanasti peeti lahkuminekut kohutavaks ja see, kui naine kasvatas last üksi, oli veel õudsem asi. Nüüd on need ajad möödas. Oleme nagu üle mõelnud, paarisuhe on minu meelest üle tähtsustatud.

Ei, paarisuhe ei ole üle tähtsustatud. Arvan, et ongi olemas mitut tüüpi inimesi. Ühtedele sobib monogaamne suhe ning pikk ja igavene kooselu.

Tavaliselt on naised need, kellele see sobib.

Ei, on ka mehi, kes oskavad seda väärtustada.

Neid on väga vähe. Ent mõistan ka mehi: loomulikult, naine ei saa ju forever lapsi, aga mees võib eostada lapsi saja aasta vanuseni. Saan aru, miks mehed peavadki naisi vahetama. Nendel on võib-olla kolm-neli tsüklit elu jooksul – võtavad noorema emase ja saavad veel lapsi, sest nad on nii härga täis. Kui naine ei ole härga täis, siis mis teha! Minna psühholoogi juurde seda teemat arutama? See on ilmselge: mees ei taha vanast naisest nässakat, kes ei ole võimeline talle isegi lapsi sünnitama.

Siiski tahavad väga paljud mehed väga elada naistega, kellega nad on juba koos elanud. Siin tulevad jälle mängu naise arhetüübid. Naine võib olla vanuse mõttes juba küps ja eakas, aga ta ei pea olema üldse nässakas, kui see naine suudab endas alal hoida eluterve Tütarlapse ja Armastaja energia. Arhetüübid ei ole ju kinni vanuses. Aga selle jaoks peab mees oskama naist hoida.

Pereterapeut Katrin Saali Saul. Foto: Hele-Mai Alamaa / Ajakirjade Kirjastus

Aga kui värskemad ja paremad palad on juba ootel, siis milleks vaeva näha ja kulutada energiat mingi vana supi ja lihatüki ülessoojendamiseks, kui saab palju värskemat palakest?

Seal on ikkagi see võlu, et on ühised lapsed. Mina näen küll tendentsi, et mehed tahavad järjest rohkem laste kasvatamises tõeliselt osaleda. See on ju midagi uut. Mammutiaegadel olid naised ja lapsed koos ja mehed olid mammuteid küttimas. Tänapäeval toob rollide võrdustumine kaasa siiski ka selle, et mehed tahavad tõesti anda oma panuse. Seda panust on kõige kergem anda siis, kui oled ühises kodus oma lastega.

Võikski kokku leppida niimoodi: ühtedele sobib üks pikk suhe ja on teised [kellele ei sobi]. Suhted võiksid olla lepingulised. See annab osale inimestest võimaluse teha kolme- või viieaastane leping ning teine osa võib teha eluaegse lepingu. Kuigi: kui neile lepingu tegemise võimalus antakse, kui palju oleks neid, kes eluaegseid alla kirjutavad... Ehkki romantilises faasis, millega suhted algavad, kirjutaksid sinna paljud alla.

Selline leping võimaldaks, et igal aastal oleks paaril arenguvestlus.

(Pööritab silmi.) Arenguvestlus?

Selles mõttes, et paar räägib, kuidas neil läheb...

Kui see päev hakkab koitma, lähevad mul närvid jumala läbi ju.

Et mis ta ütleb?

Ei. Hakkan mõtlema: „See päev läheneb, tuleb arenguvestlus. Ma ei viitsi, mul ei ole üldse tuju sellel teemal arutada. Lükkame selle edasi.

Aga kui see suhe on sinu jaoks tähtis? Kui oled selle inimesega koos ja tead, et kolme või viie aasta pärast lõppeb see iseenesest, pingutaksid palju rohkem.

Ühest küljest toodaks viie või kolme aasta kaupa jupitamine juurde seda, et osa inimesi lahkub suhtest kergekäelisemalt. See osa, kes lahkuks kergekäeliselt, saaks aga kompenseeritud teise osa poolt, kes ütleb: „Aitab! Olen nii ägeda partneriga koos. Tahan panustada ja pingutada nii palju, kui suudan. Tahan ka ise areneda, sest suhe on ju arengukeskkond. Tahan temaga koos areneda niimoodi, et ta ei tahaks lepingut lõpetada, vaid saaksime seda pikendada.

Vaata täispikka intervjuud pereterapeut Katrin Saali Sauliga Õhtulehe veebisaatest „Puuduta mind“.