Foto: Pixabay
Suhted
9. märts 2018, 18:30

MÕTISKLUS | AJAME JALAD HARKI, NÕUAME ÕLUT JA NELKI: kuidas valmistuda meestepäevaks? (1)

Eilse rahvusvahelise naistepäeva ning pooleteisekordse tavahinna kiuste tühjaks ostetud lillepoodide valguses küsib ka ÕL Mehele: kallid naised, kas te oskate peast öelda, millal on meestepäev? Ning miks me seda sündmust vähemalt mitte märkimisväärselt ei tähista?

Lifehacker meenutas, et rahvusvaheline meestepäev oli 19. novembril. „See läks sinust mööda, sest ettevõtted ei näe meeste peale mängimist sugugi nii kasumittoovana kui naiste peale mängimist,“ kirjutas väljaanne 8. märtsil.

„Rahvusvaheline naistepäev on brändide ja toodete jaoks: seda tähistatakse roosa õlle, naistepäraseks muudetud logode (mõtleme Stockmanni-Stockwomani ja tagurpidi keeratud McDonald’si logo peale – toim) ja naiste teenindamisega võrdõiguslikkuse tähe all.“

Vahemärkusena: Eestis peavad osad inimesed meestepäevaks ka Nõukogude armee aastapäeva 23. veebruaril, aga ilmselt läks seegi päev meist tänavu eeskätt vabariigi tähtsa aastapäeva eelsena üsna märkamatult mööda.

„Kui sa oled mees ja sulle meeldib omaenda päeva tähistada, siis ära kuluta sellele aega, et küsida naistelt, millal meestepäev on,“ jätkab LH. „Kasuta seda aega – mida sul on ligi kaheksa kuud – oma rahvusvahelise meestepäeva peo planeerimiseks. Kas pakud õlut, millele paned sinised sildid? Kas teed video sellest, kuidas sa väärtustad oma töökoha meeskolleege, noh, teoreetiliselt, aga mitte piisavalt, et kaitsta neid ahistamise eest? Kas nõuad McDonald’silt, et nad keeraksid enda logol ühe külje ülespoole, et see algaks sama tähega nagu sõna „mees“, sest nii tunned end tõeliselt võimukana?“

„Noh, tunne sellest lõbu,“ märgib LH ilmselt mõnevõrra feministlikult kulmu kortsutav naisautor.

„Sinu peoeelarve on meie omast nagunii suurem,“ lisab ta lõpetuseks palgalõhele viidates.

Kui parafraseerida Oskar Lutsu, siis võiksime ehk novembris kasvõi naljaviluks sel 19ndal päeval käituda järgnevalt: ajame jalad harki, nõuame õlut ja nelki. Kuigi lilli pole vaja kah, ega’s me surnud pole – kui nüüd lõpetuseks tsiteerida Astrid Lindgreni.