Tõnis ErilaidFoto: Tiina Kõrtsini
Blogid
2. märts 2018, 21:15

Kuidas väljamaa piiritus ka vanasti muret tegi (1)

„Kadunud miljonid! Viis miljonit krooni, millest riik on jäänud ilma!“ kurjustab Uudisleht 3. märtsil 1933. Viis miljonit oli suur raha. Võrdluseks: kaitseministeeriumi eelarve oli tol aastal 12,5 miljonit, enamikul ministeeriumitel alla nelja miljoni.

Eesti oli kaotanud sellise summa, sest peeti rangelt kinni Balti mere piirituse salaveo vastu võitlemise konventsioonist, süüdistasid piiritusetöösturid oma peakoosolekul. Paljud teised riigid aevastasid konventsiooni peale ja teenisid kasu. 

„Nüüd pistsid ilusaid miljoneid tasku ainult salavedajad ja teenisid riigid, kes neile piiritust müüsid,“ nendib Uudisleht. „Igapäevases elus ei torka see ehk silma, kuid kui meelde tuletada, kui palju Tšehhoslovakkia ja Poola salapiiritust on Soome lahe ja Balti mere kaudu voolanud meile, siis paneb see asi juba mõtlema. Meie riik on oma piiritusest teinud nagu mingi arstirohu, mida saab ainult teatud kohast ja teatud kellaajal. Ja oleme nii hirmus viisakad, et võtame kohe omaks igasugu konventsioonid, vaatamata, kas need on meile kasulikud või kahjulikud. Peab märkima, et (konventsioonist) mittekinnipidamisel ka meie põllumees sugugi ei pruugiks muret tunda kartulisaagi realiseerimise pärast.“