Marko Reikop: „Mul on üks imelik kiiks tekkinud – minust on saanud hoolas põdravaatleja.“

Kui Marko Reikop on viimased 25 aastat pärinud oma saatekülalistelt kõiki küsimusi, mis pähe tulevad, siis nüüd on tema kord vastata. Kogusime sõpradelt-tuttavatelt kokku kõik, mida nad äsja riikliku teenetemärgi pälvinud telestaarilt teada tahavad, ja asusime asja kallale.

50 pardisuuruse hobusega. Linnud on hirmutavad. Lähedalt vaatad – täpselt nagu dinosaurus. Ja kui mõtlema hakata: hani elab ju ­saja-aastaseks ... Tal on nokk, hirmsad küünised. Isegi tuvi on lähedalt hirmuäratav. Hobused on nunnud, need ajad ikka kuidagiviisi laiali.

Mis see tänapäeval üldse tähendab? Vihkan korilust. Ühel suvel käisin metsas – nii igav oli, et tahtsin ulguda. Korjasin neli kilo metsmaasikaid, mille hind turul on 40 eurot kilo. Kui midagi on Eesti loodusest mõistlik korjata, siis seda. Kolm aastat hiljem avastasin need kapist! Viisin sõbrale, ta tegi neist väga head rullbiskviiti. Seeni korjasin ka ükskord. Aga ei, ma pole metsainimene.