«Kõndisime ükspäev Hanikase koolist koju. Kes see enam mäletab, mille pärast me tülli läksime, aga mingi hetk võttis Venno kivi ja lõi mul silma siniseks. Olin temast pikem juba siis, võtsin tal omakorda kraest kinni ja viskasin ta kraavi. Seda viimast nägid pealt kolhoosibussiga koju sõitnud õpetajad. Järgmine päev kutsuti mind aru andma, miks ma Vennot kiusan. Selleks hetkeks oli mu silm siniseks läinud ja küsimuse peale, mis juhtus, vastasin, et mesilane nõelas. Seda võib meie sõpruse alguseks pidada, sest pärast seda oli kõik enesestmõistetav,» räägib Leo Kunnas.
Sama looga tähistaks kahe mehe aastatepikkust sõprust ka Venno Loosaar. «Kivilugu mäletan mina ka, aga vat mesilase nõelamisest ei tea küll midagi,» naerab mees.
Püsiva sõpruse võtmeks peavad mõlemad seda, et neil on alati, millest rääkida. «Juba koolis meeldis meile mõlemale kirjandus ja ajalugu,» toob Venno näite.
Kui Leo Kunnas 1984. aastal Nõukogude Liidust põgenemise katse eest vangi sattus, ei jätnud koolivend teda hätta ja saatis vanglasse sigarette. «Ma pole suitsumees, aga sigaretid olid vanglas hea valuuta,» meenutab Leo sõbra ettenägelikkust ja mõistvust.
Kui mees Venemaal sõjaväes oli, käis Venno teda seal vaatamas, pärast sõbra naasmist Tallinna oldi mõnda aega koguni toanaabrid – kahe peale üüriti Tallinnas Heina tänaval pisukest toauberikku. «Mäletan hästi, kuidas Leo hakkas esimest raamatut kirjutama. Tal oli sellest nii suur energianälg, et kogu magus haihtus majapidamisest hetkega,» naerab Venno vanu aegu meenutades.
Mehed suhtlevad nüüdki pidevalt. Tõsi, mitte iga päev, kuid pikka pausi pole kunagi sisse jäänud. Üks tore fakt veel: Leo on Venno vanema lapse Triinu ristiisa ja Venno omakorda Leo vanema lapse Grete ristiisa.
Missugune sõprus seob ka teisi avalikkusele tuntud inimesi? Merle Palmiste ja Merit Boeijkens, Stig Rästa ja Rasmus Kagge, Piret Kalda, Anne Reemann ja Anu Konze, Inga Lunge ja Lydia Rahula ning Liina Stein ja Ženja Fokin räägivad oma loo!