Angeelika Kang-Osula: "Võin jätta kõrgi mulje, aga tegelikult olen väga lihtne inimene."
Ust avama tulnud Angeelika (46) näeb glamuursest tele-Angeelikast ootamatult erinev välja: tütarlapselikult tagasihoidlik, skandinaaviapäraselt ja stiilselt riides, õrna meigiga … Kui teda tänaval kohtaks, ei tunneks ilmselt äragi. Aga hääl, seesama madal ja mahe, on küll tuttav.
Naise maitsekalt kujundatud kodu kaminas praksub tuli, laual on – ja selle üle ei imesta muidugi keegi – kausike värviliste makroonidega. Mõnes kunstiraamatus nimetataks seda kõike ilmselt idülliliseks vaikeluks.
Ent elutoa nurka püstitatud ajutises aiakeses käib vilgas elu. Seal askeldab ringi teleekraaniltki tuttav koerake – pomeraniani tõugu Nööp … ja veel üks karvapall. Tema on kaheksa nädalat vana Käpik, Nööbi poeg. Või nagu perenaine teda ise tutvustab: pere värskeim liige.
Tõeline koeraelu, sõna otseses mõttes
Kui Nööbist on saanud vaat et Angeelika kaubamärk, sest koer on naisel peaaegu igal pool kaasas, siis pisikesest Käpikust teavad vähesed – vaid pere lähim sõprade ring.
Nööbi emaks olemise vaev tuli üllatusena kogu perele. Perekass Mia, kes neli aastat järjest pojad sai, oli suurepärane ema ja poegade eest hoolitsemine ainult tema pärusmaa. Nööp oli aga üsna segaduses ja närviline kogenematu koeraema, mistõttu oli tal ka piima vähe ja poja imetamise vastu ta suurt huvi ei tundnud.