Epp Petrone lahkab kalliskivide maailma | Meditatsiooniga tegelevad inimesed vajavad vähem unetunde?
Rääkisin, kuidas ma vahel päevaraskuste keskel igatsen seda hetke: jõuan voodisse, pistan käe padja alla ja tunnen nad ära, tean nende vormi ja jahedust, nende tugevust ... Ja ka nende energiat. Midagi sellist, mida sõnadega seletada ei saa, aga tean selgelt, millist kivi ma padja all puudutan. Kui laman selili, panen ühe kivi otsaette, teise rinna peale. Kui külili, siis läheb kindlasti üks ühele meelekohale padja peal, teine teisele meelekohale – eks nad kõik ole lamedad mul sinna padja alla valitud, aga mõni toimib paremini. Tavaliselt on mul padja peal meelekohal mu kallis tervendajakivi, rohelillakas fluoriit, teisel meelekohal purpurne lepidoliit ja peos helevalge seleniit.
«Mul on vaja nende kividega koos olla,» ütlesin tervendajale.
«Aga ole veerand tundi. Ära mine niimoodi magama!»
Pole ühte teed
See on üks paljudest hetkedest, kui olen tundnud, et pole ühte tarkust. On vaid üks inimene korraga, tema areng meie ühises ajas ja ruumis. Kui sina loed neid ridu, paned sa selle oma arengu konteksti. Meil ei ole mõtet vaielda, sul ei ole mõtet mind jäljendada, minul sind muuta. Saame jagada vaid oma kogemusi.
Minu kogemus on väga selge: kokkupuude kividega on aidanud mul enda vaistu arendada. See ütleb, et minule sobib praegu just selline eluperiood, valitud kallid kivid mulle öiseks kaaslaseks. Kui see minult ära võtta, täidaks mind tühjus. Saan mõistusega aru, et mu tervendaja soovitaski mul seda tühjust kogeda ja sealt edasi minna.
Kas ma magan «korralikult»? Võimalik, et ei. Võimalik, et just selle eest tervendaja mind hoiataski. Aga mida me üldse «korraliku magamise» all silmas peame?
Olen kuulnud uuringutest, mis näitavad, et meditatsiooniga tegelevad inimesed vajavad vähem unetunde. Ma ei maga palju (tavaliselt piisab viiest-kuuest tunnist) ja ka osa sellest uneajast möödub une ja mõtete piirimail. Olen lugenud šamaanidest, kes läbivad avatud silmadega kõik unefaasid, unemõõtmise instrumendid peal. Huvitav oleks mõõta, mida minu aju teeb, kui ma kivid meelekohtadele panen ja väga kiiresti end kusagile mujale lülitan.
Just seleniit on see, mis tekitab minus kõige kiiremalt tunde, et ma justkui magan, aga samas olen veel ärkvel. See on seesama tunne, mida esimesi kordi hakkasin kogema 20 aastat tagasi Indias, aašramis mediteerides.
Lubasin, et ei ürita sind muuta. Aga ma ikkagi soovitan: palun katsu seleniiti ja sule silmad ...