Dementsus pole lihtsalt unustamine
Ka dementsusega inimene mõtleb ja tunneb ning väärib aktsepteerimist. Dementsuse puhul tuleb silmas pidada kaht väga olulist aspekti: võimalikult varast avastamist ning õigeid käitumis- ja suhtlusvõtteid. Esimesed märgid ilmnevad tavaliselt siis, kui inimene ei suuda enam ühel päeval sooritada tegevusi, mida on teinud kogu elu. Olulised märksõnad dementsussündroomi juures on orienteerumine nii ajas, ruumis kui ka olukordades, võime õppida, meenutada viimaseid sündmusi, mõista kõnet, sooritada harjumuspäraseid tegevusi ja end väljendada. Kui mainitud tegevuste puhul ilmnevad puudused, on põhjust valvsuseks. Dementse inimese levinumad ilmingud on näiteks vaidlemine, kahtlustamine, süüdistamine, kapseldumine, varjamaks oma mäluprobleeme. Suhtlemine teistega muutub raskeks, kuna informatsiooni tuleb korraga palju ja inimene ei suuda seda samal tasemel töödelda. Selline olukord tekitab ebamugavust ja soovi eemalduda.
Hiljutised sündmused lähevad meelest
Dementsusega kaasneb lühimälu kadumine – inimene võib detailselt mäletada kauget minevikku ja lapsepõlve, kuid eilse ja tänase päeva sündmused ei meenu. Sellegipoolest on hajameelsusel ja unustamisel ning dementsusega kaasnevatel mäluhäiretel teatav vahe. Dementsuse ilmingud võib kokku võtta järgmiselt: probleem pole siis, kui parklas seistes läheb meelest, kuhu auto parkisid, vaid siis, kui auto kõrval seistes ei tunne seda enam ära.
Dementsuse varajases faasis tajub ka inimene ise, et midagi on valesti. Sellepärast ta püüabki kadunud oskusi varjata või neid kompenseerida. See võib omakorda tekitada pingeid lähedastega suhtlemisel. Sageli ei saa perekond aru, et tegemist on süveneva probleemiga ja seda peetakse lihtsalt ealiseks iseärasuseks.