Mitmesugust
24. jaanuar 2018, 08:23

Merle Luik: „Mis hümn, mis Ojasoo, mis kanakari ...? Meil, tavalistel eestimaalastel, on hoopis teistsugused igapäevamured!“

Kui ma 1. jaanuari hommikul arvuti lahti lõin ja esimesi hümni ärajätmist puudutavaid arvamusartikleid lugesin, ei tahtnud oma silmi uskuda – miks tekitab see sündmus nii suurt vastukaja? Kas see on tõesti Eesti esimene probleem?

Esialgu pani see kõik mind vaid õlgu kehitama, aga mida päev edasi, seda rohkem närvi läksin. Eriti ärritas mind üks aastaalguse uudisteprogramm, kus kedrati hümniteemat üht- ja teistpidi, aga näiteks fakte, et 1. jaanuaril toimunud politseireidil selgus, et iga kümnes autojuht oli joobnuna roolis või et ainuüksi Tallinna kiirabil tuli sel aasta­vahetusel abi anda 102 purjus inimesele, mainiti justkui möödaminnes. Ei kõlanud vist piisavalt tõsise probleemina?

Üldse on kogu see jaanuarikuine veidrate murede trall minusugusele lihtsale inimesele arusaamatu ja suisa vastuvõetamatuks muutunud. Mis hümn, mis Ojasoo, mis kanakari ...?

Ah et miks ma sellest kõigest üldse kirjutan? Ega ma muidu kirjutakski, aga tahtsin lihtsalt kõva häälega välja öelda, et meil, tavalistel eestimaalastel, on hoopis teistsugused igapäevamured. Ka need ootavad ühiskondlikku arutelu ja lahendusi.

Palun juba ette andeks kõigi oma sõprade ees, kes end edaspidises jutus ära tunnevad. Need küsimused on välja nopitud minu viimase nädala eravestlustest ja on PÄRIS elust ning PÄRIS mured.

Miks peab koolikiusamise käes kannatava lapse ema ootama oma lapsele psühhiaatriaega neli kuud?

Miks ütleb Ida-Virumaa väikelinna kooli õpetaja, et ta ei näe enam oma tööl mõtet, kuna pool klassis käivatest lastest on narkomaanid?

Miks lubatakse Liis Haaveli sugustel inimestel nime muuta ja nõnda uue hooga vanainimestelt raha välja petta?

Miks peab jälle üks lihtne Lõuna-Eesti perekond kolima tööle Soome, sest pereema viimane töökoht kaupluses koondati piirikaubanduse tõttu ja uut tööd pole seal kandis lootustki leida?

Miks peab ühe väikelinna laste sporditreener kurtma, et nende linnakeses pole tööpuuduses vaevlevatel vanematel võimalik laste treeningute eest sageli isegi viit eurot maksta?

Miks meie riigis peab olema rahakott puuga seljas selleks, et tagada haigele vanainimesele väärikas elu lõpp?

Miks, miks, miks?

Sest meie otsustajad tegelevad hümniuuendamise, Ojasoo juhtumi ja kõige muu sellisega.

Tere tulemast heaoluühiskonda!