Kuigi see ei käi ühegi paragrahvi alla, käsitleti seda kui nõiakaasust inkvisitsioonikohtus, mis päädis avaliku ristilöömisega.
Evelin Ilves SUUDLUSEST KATUSEKOHVIKUS: mu pere purunes ja presidendi kantselei tegi kõik, et mind ajaloost välja lõigata
Kõigepealt – Eesti sajas sünnipäev läheb kõigile korda, nagu ka presidendi institutsioon. Seetõttu pole ime, kui ootamatud juhtumid panevad arvamust avaldama nii erudiidid kui ka koristajatädid, kihama õllelauad ja ilusalongid, meediast kõnelemata. Mõnes mõttes on hämmastav, kui varmalt pooli valitakse.
Kainema mõistusega ja empaatilisemad kodanikud küsivad vaikselt: kui oled eksinud, olgugi et rängalt, ent sellest õppinud, pooled rahu teinud ja andestanud, kas siis pole ükskõik kellel õigust ja võimalust oma eluga edasi minna? Ühiskonda alles jääda? Kas talle peab elu lõpuni ta eksimust nina alla hõõruma?
«Tegelikult on meil igaühel olemas oma «Ojasoo juhtum»,» ütles armastatud meelelahutaja mulle üllatuslikult ühes eravestluses. Olime arutanud, kas ja kes ülepea saab säärastes olukordades andestada, kui alandatu või haavatu on andeks andnud, kuid eksimus endiselt kedagi kolmandat riivab või sootuks oma elu hakkab elama. Just nii läks minu patu, suudlusega katusekohvikus.