Helen Adamson: "On olnud aegu, kui ärkan hommikul ja lihtsalt nutan."

1. veebruar 2017 | Helen Adamson: «Olen tänu armastusele paremaks inimeseks muutunud.»

Armastuslooga «Kas tead» end rahva südamesse laulnud Helen Adamson (30) teab, mis on tõeline tunne – see ravib su hinge terveks ja muudab paremaks inimeseks.

Kaks aastat koos oldud aeg elukaaslase ­Taavi Tõnnissoniga on lauljatari sõnul teda palju õpetanud. Armastus on naise ka depressioonist terveks ravinud. «Armumine pole meil veel üle läinud. Liblikad on endiselt kõhus,» kinnitab Helen, kes lendas koos kallimaga kaks päeva pärast intervjuu andmist Bali saarele päikest püüdma.

Kuidas sa oma armastatuga kohtusid?

Kohtusime muusika kaudu. Marilyn Jurman kutsus mind üle kahe aasta tagasi osalema muusikaprojektis «Tähed jääl». Treenisime, harjutasime, tegime kavasid ja laulsime jääl uisutades. Minu tulevane elukaaslane oli projekti helitehnik. Jäin talle silma. Olin tol ajal vaba ja vallaline, aga teda ma esialgu tähele ei pannud, sest arvasin, et ta on Tuuli (Rand – toim.) poiss-sõber. Vaatasin lihtsalt, et Tuulil on päris kena mees.

Kui meil oli ühes kohvikus projekti lõpuüritus, vaatasin neid heldinult, sest nad said nii hästi läbi. Mõtlesin endamisi, et issand kui kihvt paar, nad on ka parimad sõbrad. Siis aga tuli välja, et nad olid lihtsalt korterikaaslased, väga head sõbrad, nagu õde ja vend.

Kui kõik hakkasid rääkima, et nad on vallalised, küsisin, kuidas on võimalik, et nii ilusad inimesed vabad on. Marilynil ja Tuulil on ülilahe sõpruskond, kuhu kuulub ka Kristel Aaslaid. Taavi too õhtu kirjutaski mulle, et oli tore tutvuda. Esimesest hetkest peale ei saanud meil jutt otsa. Tuulil oli sünnipäev ja Taavi vihjas talle, et võiks minu ka sünnipäevale kutsuda. Seal hakkas meil vaikselt susisema ja siis kutsus ta mind juba kinno. Meil on sarnane maailmavaade ja tulevikunägemus. Kogu aeg on lõbus ja tore koos olla. Varem ei saanud aru, kuidas elukaaslane võib olla ka parim sõber, nüüd saan.

Kas usud saatusesse?

Usun küll. Elukaaslasega oleme ka varem kokku puutunud, enese teadmata. Oleme isegi samas ruumis viibinud. Ju siis oli see kohtumishetk õige.

Inimesed tulevad üksteise ellu ja lahkuvad sealt põhjusega. On palju inimesi, kes on seda meelt, et kui juba kord kellegagi suhtesse astud, siis ole elu lõpuni koos. Mina küll nii ei arva. Usun, et inimesed peavad õnnelikud olema. Mõne inimesega ei sobi ja mõnega klapib. Partnerlussuhe on nii keeruline. Isegi kui armastad oma sõpru ja perekonda, võib kogu aeg koos olemine ja elamine suhted proovile panna. Näiteks kui vanematekodus elasin, oli meil tülisid ja vaidlusi, praegu saame emaga hästi läbi. Elukaaslasega olen aga koos päevast päeva ega tüdine ära. Koos on tore – see peab olema eriline klapp.

Ta on inimene, kellega on hea ka siis, kui tuleb magada Helsingi lennujaamas, botased pea all. Me saame kõige selle üle koos naerda.

Arvan, et mingid asjad on ette määratud, aga inimese valikutest sõltub palju. Kasvõi see, kas leiad hingesugulase või mitte. Võib-olla on saatus teie kohtumise määranud? Sina aga lihtsalt elad oma elu nii, et raiskad seda valedele asjadele, ja võib juhtuda, et elu ei viigi teid kokku.

Kes on hingesugulane?

Olen hakanud hingesugulastesse uskuma. See on inimene, kellega tunned end koduselt. Võibki lihtsalt voodis raamatut lugeda, täielikus vaikuses, ja tunda tema kohalolust õnnetunnet ja heaolu. Mõistad teda poolelt sõnalt. See inimene paneb sind tegema järeleandmisi, aga need ei tundu millestki loobumisena, sa ei tee neid ristis hammastega. Ta on lihtsalt super.

Milliseid järeleandmisi oled teinud?

Olen alati olnud iseteadlik ja tahtnud, et asjad käiksid minu järgi. Aasta tagasi, kui kokku kolisime, tahtis Taavi suurde tuppa peeglit. Mina polnud üldse vaimustuses, aga kuna see oli talle oluline, siis lepin sellega. Minu arvates on kõikide järeleandmiste juures oluline ka see, et neid ei heidetaks teisele ette ega kasutataks manipuleerimiseks. See peab tulema siiralt, puhtast südamest.

Kuidas on suhe sind arendanud?

Kasvatakse koos ja kokku või kasvatakse lahku. Oleneb inimestest. Minu maailmapilt on koos temaga hästi palju muutunud. Ta on mind paremaks muutnud.

Taavi on väga aus ja siiras inimene. Mõnikord ajab see närvi, aga samas hindan niisugust omadust väga. Kui ta midagi ütleb, siis ta ka päriselt mõtleb seda. Olen palju arvestavamaks muutunud. Eelmine aasta oli minu jaoks väga arendav. Olin vaevelnud pikalt depressiooni käes. Käisin aasta teraapias. Ta toetas väga palju, aktsepteerides mind sellisena, nagu olen. On olnud aegu, kus ma ärkan hommikul üles ja mul on nii halb, et nutan tema kaisus. Ütlen, et mul on halb, aga ma ei tea, miks. Olen talle ka öelnud, et mul on nii kahju, et ta peab mind sellisena nägema, aga siis ta silitab mu pead ja vastab alati, et kõik on okei, ma ei pea muretsema.

Kui haige olin, siis ta hoolitses ja tegi süüa ning massaaži. Sellised pisikesed asjad on väga olulised. Neid on isegi raske sõnadesse panna. Olen muutunud avatumaks ja arvestavamaks. Arvasin, et olen aus ja otsekohene, aga tegelikult ei saanud arugi, et elasin sissepoole, ja kui mind miski häiris, siis solvusin ega rääkinud sellest. Ei julgenud või ei tahtnud rääkida. Ta ütles, et see on probleem, kui ma lukku lähen.

Ema ütles mulle kunagi, et sa ei leia meest, kui sa üldse ei korista. Eks jätan praegugi asjad vedelema, aga see ei käi meile kummalegi närvidele, sest me mõlemad oleme üsna lohakad. Mul oleks jube koos pedandiga elada. Olmeasjade kallal vingumist ma ei salli, elus on palju olulisemaid asju. Paraku tekitatakse pisiasjadest tihti probleem ja tekib tüli. Olen aru saanud, et kõik algab inimese seest, iseendast. Mul oli probleem teatud asjadega, mis mind häirisid. Arvasin, et kui tema end parandaks, siis asi muutuks. Aga ei, see pole tema probleem, vaid minu, sest see häirib mind.

Milline oli halvematel päevadel su elu depressiooniga? Mida tegid või tegemata jätsid?

Depressiooni teadvustasin esimest korda 25aastasena. Sain alles siis aru, et mul on probleem. Eks juured ulatuvad lapsepõlve ja ka koolikiusamine oli üks nendest põhjustest. Mul polnud väga kerge lapsepõlv. Ema pidi üksi hakkama saama, mul pole olnud eeskujuks normaalset peremudelit. Tugevat meesfiguuri pole ka kunagi kõrval olnud. Tundsin vanemlikust toest puudust. Isaga juhtus ränk õnnetus, kui olin kaheksa-aastane, tal lõigati ajust isegi tükk välja. Ta õppis uuesti kõndima ja rääkima. See polnud midagi kerget, millega toime tulla. Praeguseks on ta taastunud, kuid tavaellu pole siiani pöördunud. Ta on invaliidsuspensionil.

Olin viieaastane, kui hakkasin juba taskuraha teenima ja käisin emaga metsas mustikal. Kõik krõpsud ja jäätised, mida poest osta tahtsin, sain mustikametsast teenitud rahaga. Ema oli lasteaiakasvataja, tuli lisa teenida. Sellest oli tingitud ka osa koolikiusamise põhjuseid, sest narriti ikka neid, kes kasvasid kehvemates tingimustes. Eks sellest arenesid ka depressiooni
alged.

Alles nüüd saan aru, milline on normaalne elu. Äge tunne on, kui saad võitu sellest, et elus on vaid üks suur mure. On väikesed mured, aga need ei varjuta kogu elu. Depressiooni puhul võtab must masendus üle ja kontrollib sind. Ma ei tahtnud midagi teha. Lihtsalt olin. Kõigest eemal. Kurb. Motivatsioon oli kadunud. Oskan vajadusel ka maski ette panna. Paljud ei osanud arvatagi, et mul võiks depressioon olla. Aga kodus olin kurvameelne ja tundsin, et kõik asjad on halvasti.

Mis sind peale elukaaslase toe depressioonist välja aitas?

Teraapia ja tunnistamine, et mul on probleem. Kui sa depressiooni käes vaevled, on maailm must ja sa ei saa aru, et ka teistmoodi on võimalik. Jooga ja meditatsioon tulid mu ellu tänu Marilynile. Kui oli raske aeg, mediteerisin päevas kaks korda. Mulle meeldib ka telesarju vaadata, see on üks mu pahesid. Elukaaslane naerab, et mul on seebikasõltuvus. Kui mul on vaba päev, võin terve päeva seriaale vaadata, nii et silm ka ei pilgu. Viimasel ajal olen hakanud seda kommet asendama raamatute lugemise ja mediteerimisega. Olen aru saanud, et mediteerimine annab sisemise rahu ja aitab emotsioone stabiliseerida. Jään väga halvasti magama, nii palju mõtteid on pidevalt peas. Meditatsioon aitab ka mõtteid rahustada.

Oled nüüd «Naistesaate» juht. Kuidas sinna tööle sattusid?

Kui ettepaneku sain, mõtlesin, et olen küllalt mugavustsoonis elanud. Olen juba ammu tahtnud end saatejuhina proovile panna. Võtsin pakkumise kohe vastu. Järgmine päev ütlesin elukaaslasele, et millesse ma küll end segasin, äkki ei saa hakkama. Tekkis kramp, aga sain sellest üle. Mulle meeldib uus rutiin, mille «Naistesaade» on mu ellu toonud. Poleks arvanud, et mulle saatejuhi töö nii palju meeldida võiks. Annan endast igas ettevõtmises maksimumi.

Oled seotud ka kooli­kiusamisvastaste projektidega. Kuidas nendega läheb?

Juba neljandat aastat anname koos Margus Vaheriga vabatahtlikena koolikiusamisvastaseid loenguid. See on tänuväärne töö. Eestis kiusatakse koolis 15% lastest, Rootsis näiteks poole vähem, 7%.

Oleme saanud palju positiivset tagasisidet nii lastelt kui ka õpetajatelt. Lapsed on nii ägedad. Rääkisime kord oma loost ja üks poiss tõstis käe ning ütles, kuidas tema onu koolis kiusati ja see mõjutas teda nii tugevalt, et onul tekkisid probleemid ja ta suri varakult. Teine poiss kõrval silitas klassivenna selga ja lohutas oma sõpra. Vaatasin, et see pole võimalik, nad on nii armsad! Õnneks hakkab see arusaam, et meestel ja poistel justkui ei tohi tundeid olla, kaduma.

Loodan kõigile lastele, tulevikus ka oma lastele edasi anda seda, et tuleb hinnata ja väärtustada seda, mis sul on.

Kas sul on lähitulevikus ­plaanis lapsi saada? Oled emaduseks valmis?

Meil on veel aega, pole vaja ­kiirustada. Leian, et kui laps saada vanemas eas ja ta on oodatud ning armastatud, vanemad armastavad teineteist ja neil on aega ning tahtmist lapsega tegeleda, on ka lapsel kvaliteetsem elu.

Ma pole kunagi emaks saamiseks valmis olnud. Mõnda aega olen aga tundnud, et Taavi kõrval kujutaksin end lapsevanemana ette küll. Varem pole mitte kunagi seda mõtetki olnud, et tahaks last, isegi mitte natuke.

Tuleb nautida koosolemist. Olen ju meeletu reisi­armastaja. Elukaaslane naerab, et tüüpiline Helen, ühel reisil pole veel käidudki, kui juba vaatab uusi pakkumisi. Aafrikasse safarile ja Madagaskarile tahaks veel minna. Lapsega oleks see keeruline.

Kui olin 13aastane, mõtlesin, et võiks saada vähemalt viis last. Kaks oleks tegelikult reaalne. Loodan, et oskan neid kasvatada ja olla hea ema.