Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
17. jaanuar 2018, 07:46

Raske puudega lapse ema: «Isiklikku elu mul ei ole. Carmen Sofia ongi kogu mu elu.»

«Hinges oli kogu aeg kahtlus, et midagi on korrast ära. Miks laps haarama ei hakka? Miks ta ei keera? Öeldi, et kõik tuleb. Mina aga tundsin, et kui tüdruk kümnekuuselt pead ei hoia, on midagi väga valesti,» meenutab Jaana Kivi (34) ja räägib, kuidas kogu ta elu pärast lapse sündi täielikult muutus.

Kui oma esimest last ootama jäin, olin noor ja roheline. Ma ei teadnud rasedusest ega sünnitusest midagi, ka mu tutvusringkonnas polnud väikeseid lapsi. Internetki, kust infot saada, oli tollal teistsugune.

Carmen Sofia oli väga oodatud laps ja kuna ma ei teadnud, mis on õige ja mis mitte, kuulasin arste. Mäletan täpselt: mulle tehti terve raseduse vältel iga kuu ultraheliuuring. Arst oli kidakeelne ja ütles, et muidu on kõik korras, aga mõni asi teeb siiski murelikuks. Nii ta korrutas ja mina ei osanud pärida, milles probleem on. Uuringutest selgus, et ühelt poolt on loote neeruvaagen väiksem, teiselt suurem. See oli kogu info. Mingit paanikat see teadmine meedikutes ei tekitanud. Ütlesin arstile, et kardan sünnitust väga, mille peale kirjutas ta paberi, et tulgu ma neljakümnenda rasedusnädala täitudes haiglasse ja eks siis vaatame, mis edasi saab. Kui aeg täis, marssisin vastuvõttu ja sünnitust hakati pikema jututa esile kutsuma. Esiti prooviti geeliga, siis pandi tilguti. Loote monitor näitas, et südamelöögid on nõrgad. Tuhud jäid aina vähemaks. Looteveed lasti lahti ja ma karjusin meeletust valust tundide kaupa, aga ikka ei midagi ... Kuulsin, kuidas arst ütles, et tegemist on ülitundliku kehaga. Mind hoiti jõuga kinni, selga tehti epiduraalisüst ja läksin edasi keisrilõikusele.

Ühtäkki oli kõigil väga kiire. Laps viidi kohe ära, mina olin omadega täiesti läbi. Beebi oli küll sinine, aga Apgari hinne oli 9/9, mis on ideaalne.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse