Liina Vahtrik: «Vahel olen väga kena inimene, vahel täiesti talumatu.»

30. detsember 2015 | «MULLE ON ELUAEG HUVI PAKKUNUD VALDKONNAD, KUS KUNAGI RIKKAKS EI SAA!»

Sel aastal valisid Naistelehe lugejad juba viiendat korda Vahva Naise. Ülekaaluka häälteenamusega sai 2015. aasta tiitli näitlejanna Liina Vahtrik.

Ei ole ka imeks panna - juba aastaid oleme Liinat (43) imetlenud kui Von Krahli teatri suurepärast näitlejat, Kanal 2 ekraanil kohtame teda sarjas «Naabriplika» ning sketšisarjas «Heeringas Veenuse õlal». Rääkimata «Su nägu kõlab tuttavalt» viimasest hooajast, kus ta hiilgas võrdväärselt nii laulja kui ka koomikuna. Teavitame näitlejannat Naistelehe lugejate poolt antud tunnustavast tiitlist vahetult enne pühi, üsna pea pärast väsitavat «Su nägu kõlab tuttavalt» võtteperioodi lõppu.

Ja ehkki Liina vastab meie telefonikõnele keset järjekordseid saatevõtteid, pole ta hääles kuulda grammigi väsimust. Vastupidi, naine on uudist kuuldes äärmiselt rõõmus ja leiab, et Vahva Naise tiitel on erakordselt tore uudis! Naistelehe lugejad kiitsid valikut tehes mõistagi nii Liina koomikutalenti kui ka musikaalsust, ent selle kõrvalt jäid kõlama ka hüüatused, et voh, küll sellel naisel jagub alles mõnusat energiat ja säravaid silmi! Kust see kõik ometi tuleb? Sedapuhku saidki võimaluse oma lemmikule küsimusi esitada just meie lugejad. Ja suur tänu Liinale, kes leidis oma tihedas graafikus augukese, et neile vastata!

Milline laps te koolis olite – kas pigem aktiivne või tagaplaanil?

Siin lähevad nüüd ekspertide arvamused lahku. Mu enda mälu järgi olin vaikne, arutlev ja pigem madalat profiili hoidev, ema mäletab, et teda lohistati pidevalt õpetajate toa vahet (kas tõesti põhjusega või mitte, see on juba iseküsimus), ja õpetajatel on kindlasti oma seisukoht.

Kui vanalt esimest korda näitlemis- ja laulmispisik tekkis? Kas esimestest ülesastumistest on mälestusi?

Eks lasteaias ja algklassides sai ikka midagi luuletatud ning lauldud, aga mingit erilist rõõmu see mulle ei pakkunud. Ikka täiskasvanuna ja Von Krahli lavastustes, kus muusikal on tihti oluline osa olnud, sain aru, et mulle meeldib end muusikaliselt väljendada.

Millised on teie hobid? Kas mõni hobi on ka emaga sarnane?

Nii ema kui ka mina peame lugu lihtsast elust. Elu on meie jaoks üks suur tasakaaluharjutus, sest loomu poolest oleme liialdama kippuvad ja vägagi emotsionaalsed. Olen seda igal pool juba tuututanud ka, kuidas ma muudkui mööda Pirita ürgorgu ja metsi oma koeraga lidun, aga tõesti, see pakub mulle praegu kõige suuremat rõõmu. See on linnas elades üks võimalusi, kuidas end loodusega kontaktis hoida. Samu radu läbides näeb aastaaegade vaheldumist ja kohtab igasuguseid elukaid, ka kahejalgseid, kes kuidagi koertega ühte metsa ära ei mahu.

Millised iseloomujooned olete emalt pärinud? Kärsitus, muusika märkamine. Kuidas te oma perega koos aega veedate?

Me sööme ja joome ja vahel sõidame autoga mõnda kohta Eestis, kus pole varem käinud. Mehega räägime kunstist, kirjandusest ja poliitikast. Tütrega räägime samblikest, putukatest ja mahepõllundusest. Pojaga räägime jalgpallist.

Kas mõtlete võimalusele veel lapsi saada? Andekaid inimesi võiks alati rohkem olla!

Aitab küll. Kaks on mulle paras. Rohkem läheks juba ahnitsemiseks.

Milliseid ameteid olete oma elus proovinud? Kas näitleja elukutse oli kindel valik või oli ka muid huvipakkuvaid erialasid?

Olen töötanud Tallinna Linnamuuseumis sekretärina, aga ma polnud sel ametipostil eriti hea, sest olen natuke sotsiofoob ja eriti kardan suhelda igasugu ametiasutustega. Ajasin ka kõik olulised koosolekute kellaajad sassi ning ma üldse imestan, et minuga nii kannatlikud oldi! Mulle on eluaeg huvi pakkunud sellised valdkonnad, kus kuidagi rikkaks ei saa: sotsiaalsfäär, erivajadustega inimeste eluolu, religioon, kunst. Mul on kuskil sahtlis ka massööri diplom, mis lubab mul klassikalist Rootsi massaaži praktiseerida. Vahel kodustega praktiseeringi.

Ollakse väga rahul. Kui teil on kurb tuju, siis mis seda tõstab? Kas teil on elu moto ja kui, siis mis see on?

Maailmas on niiiiii palju head kirjandust, kunsti ja muusikat, mis laseb ennast avastada ja elule mõtet anda nii halvematel kui ka parematel aegadel. Ja muidugi «Monty Pythoni» antud igihaljas retsept: käi värskes õhus ja ürita olla teiste vastu viisakas.

Kas teil on igapäevaelus samuti alati sära silmis ja suu muigel või olete laval täiesti erinev tavaelust?

Olen nagu inimesed ikka. Vahel olen väga kena inimene, vahel täiesti talumatu. Kas läheksite langevarjuga hüppama, kui selline pakkumine tehakse? Ei! Ma ei taha surmaga flirtida!

Milliseid raamatuid loete? Milline oli viimane raamat, mida lugesite?

Tõnu Õnnepalu «Mandala», Valdur Mikita «Lingvistiline mets», Francois Jullieni «Tõhususe traktaat», «Koerapidaja käsiraamat», «Vaimulike laulude antoloogia osa 2». Need olid viimased.

Mida te kõige rohkem kardate?

Et keegi kallis ära sureb.

Milliseid väljakutseid pakub 2016. aasta?

Varsti hakatakse paika panema Eesti Vabariik 100 rahastuse saanud filmide võttegraafikuid. Ühes neist, Leelo Tungla stsenaariumil põhinevas «Seltsimees lapses», mis läheb millalgi suvel töösse, löön kaasa ja ootan seda suure huviga. Pärast näosaadet on tulnud ka tõeliselt huvitavaid muusikaga laiemalt seotud pakkumisi. Näiteks palus üks Pariisis elav kunstnik, et kirjutaksin ühele tema lühifilmile muusika. Ma veel ei tea, millega ma seda nüüd kirjutan, sest klaver on katki ja nüüdisaegsematest vahenditest ei tea ma tuhkagi! Aga see mõte ajab mind väga ärevile ja ma teen seda kindlasti!

Kas jätkate laulmist ja võib teilt ühel kaunil päeval ehk plaatigi oodata?

Kindlasti jätkan laulmist ja võib-olla võib ühel kaunil päeval ehk plaatigi oodata. Kas on olnud olukordi, kui teie huumorist aru ei saada? Alailma.

Mis on teie suurim saavutus enda jaoks?

Olin enda üle uhke 2004. aasta suvel Kuusalu küünis, kui olin maha saanud Veljo Tormise poolt kirjutatud «Eesti ballaadide» Mehetapja ebanormaalselt keerulise partiiga. Tundsin ennast erakordselt elavana, kui tegime Von Krahlis Sex Pistolsist rääkivat lavastust «Ainult võltsid jäävad ellu» ja esitasin seal oma muusikalise nägemuse Nina Hagenist. Eelmisel kevadel NO teatris sai lauldud Vilja Savisaart, no ega seal ka heliloojad hellitanud! See oli ikka nagu teivashüpe! Loen seda ka täitsa korralikuks saavutuseks! 2003. aastal saime aga Von Krahli teatritrupiga New Yorgi maineka tantsu ja kaasaegse teatri auhinna Bessie lavastuse «Luikede järv» eest. Kunstnikud ei tee oma töid ju auhindade pärast, aga pärast selle tunnustuse saamist oli küll natuke raske Eestis tegutsemiseks motivatsiooni leida ...

Milline oli kõige suurem aps või naljakam juhtumine näosaates?

Seal olid kõik nii profid, et kõik käis nagu kellavärk. Meeleolu oli töine ja positiivne. See oli väga tore kogemus.

Kas näeksite end tulevikus Winny Puhhi solistina üles astumas?

Miks ka mitte, aga siis mitte rohelise ja Vaheojana, vaid Liina Vahtrikuna ja võib-olla mingit muud värvi.