Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemand: „Vahel läheb ämmaemand tualetti ja nutab. Perele oma emotsioone välja näidata ei tohi.“

Ametinime järgi peaks olema tegu justkui vanema väärika prouaga, leiab Kärt (46). «Tegelikult nõuab see töö erakordselt paindlikku meelt ja head adrenaliinitaluvust,» lahkab juba kakskümmend aastat beebisid vastu võtnud ja rasedaid nõustanud naine. Tema teekond hingelähedase ametini kulges aga üsna kurviliselt.

Kuuendas klassis oli tüdrukul raske tervisehäda, mis pani teda kaaluma arstiametit. Enne seda ihkas ta õppida inglise filoloogiat, ent sattunud sääreluupõletiku tõttu haiglasse, kus ta pidi viibima kaks ja pool kuud ning üle elama neli operatsiooni, mõtles piiga ümber. «Haiglas olles tekkis arusaam meditsiinist ja selle toimimisest,» ütleb naine. «Ma ei olnud teab mis oivik, hinded olid keskmised, aga pärast keskkooli tegin sisseastumiseksamid ja sain mingi ime läbi arstiteaduskonda sisse. Taipasin aga peagi, et üks asi on sisse pääseda, teine asi seal hakkama saada. See pole lihtne. Mõtlen mõnikord, kui loen lehest, kuidas inimesed arste sõimavad … mida kõike üks meedik aga teadma peab!» imestab Kärt, kui kergekäeliselt võib vahel hukka mõista, samas kui kõik on ju vaid inimesed, mitte robotid.

Alustas sanitarina

Üheksakümnendate alguses tulid rasked ajad ja Kärt hakkas arstiks õppimise kõrvalt tööl käima. «Tänu tollasele ühikakaaslasele läksin sünnitushaiglasse hooldajaks, olin abi ja koristaja. Siis nimetati hooldajat veel sanitariks. Kõike reformiti ja õhus oli arvamus, et arste pole nii palju vaja. Mõtlesin, kas mul on mõtet kõik need aastad nii palju pingutada … Parem võiksin õppida mõne aasta ala, mis mulle tõeliselt meeldib, sest polikliinikus kabinetis istumine pole päris minu jaoks. Otsustasin, et õpin ämmaemandaks, sest ettekujutus tööst oli mul ju olemas. Nii alustasingi 1993. aastal õpinguid Tartu meditsiinikoolis,» meenutab Kärt.